| Läinud aasta 7. detsembril sõitis tartlanna Vaima Rannast GoBusi linnaliinibussiga ja jäi jope käist pidi bussi marsruudisildi küljes turritava roika otsa. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Mats
Tartus veab inimesi Kõupask, nagu raadios ja mujal kuulda. Mis see GoBus veel on?
klient
kuskohast saab osta 350.-eek eest sama korralikku jopet???
|
|
Naine rääkis asjast bussijuhile, kes aga teatas, et turritav konks on vabriku süü ja selle otsa kinni jäämine naise enda viga. «Kuid reisija peaks ikka oma riideid määrimata ja lõhkumata sõita saama,» leiab Rannasti asemel olukorra lahendamise ohjad enda kätte haaranud tütar Anne Pedaja. Küsida soovitati 1500 krooni Vahejuhtumi järel mindi GoBusi ja kirjutati seletuskiri. Katkise jope eest esitati kahjunõue, kuid summat ei osatud esialgu kirja panna. Pedaja sõnul ütles neid GoBusis vastu võtnud naine, et firmal on sellisteks puhkudeks ette nähtud kindlad summad, nii et küsigu nad 1500 krooni. Nii tehtigi. Pärast seletuskirja kirjutamist ja kahjunõude esitamist naistele keegi firmast tagasi ei helistanud. Pedaja võttis ise GoBusiga mitu korda ühendust ja kuulis lõpuks, et küsitud summa on liiga suur ja nii palju ei maksta kindlasti. «Aga miks öeldi esimesel korral, et neil on sellised summad ette nähtud? Palusin neil endal summa nimetada, selle peale öeldi, et no teeme 350 krooni, millega ma ka nõusse jäin,» selgitab Pedaja. Summaga nõustumise märgiks saatis naine firmasse e-kirja koos oma kontonumbriga, kuhu raha üle kanda. Raha aga ei laekunud ja firmast ei võtnud ka keegi ühendust. Raha asja parandamiseks «Mind paneb enim nördima see, et suhtlemine on vaid ühepoolne ja midagi ei muutu. Isegi see buss sõidab ikka sama roikaga ringi,» rääkis Pedaja. «Minu jaoks pole asi rahas, vaid põhimõttes. Bussijuhid nõuavad küll rohkem palka, aga enne võiks ikka teeninduskultuur korralik olla.» GoBusi Tartu regiooni teenindusdirektor Ervin Nõmme ütles Kasule, et Pedajale oleks raha üle kantud, kuid firmal puudub tema kontonumber ja naisi polevat ka telefoni teel võimalik kätte saada. Mõni aeg hiljem tunnistas Nõmme Pedajale, et kontonumber on siiski olemas, ja lubas, et kahjutasu kantakse lähiajal üle. «Ta tunnistas, et minu meil oli neil kahe silma vahele jäänud, aga minu meelest on neil kogu see asi kahe silma vahele jäänud,» lausus Pedaja. «See ei saa ka õige jutt olla, et mu ema kätte ei saadud. Pensionärina on ta enamasti kodus, või siis on isa.» Nõmme põhjendas naistega ühenduse võtmata jätmist firma sisemise kommunikatsiooni veaga. Tema väitel pole neil kindlaid summasid kahjunõuete puhuks – need määratakse iga kord erinevad, hinnates lõhutud asja tegelikku väärtust. «Asja soetamismaksumust me kinni ei maksa, ikka selle summa, millega saab vea parandada,» lisas ta. Seda, miks naistele soovitati algul 1500 krooni küsida, Nõmme põhjendada ei osanud. «Olukordi, kus keegi midagi bussis ära lõhub, tuleb ette umbes viis korda aastas,» lausus Nõmme, «ja keskmine väljamakstud summa on 300-400 krooni.» Kahjutasu nõudmine • Kui soovid ettevõttelt kahjutasu nõuda, tuleb firmale teha kirjalik avaldus ja kirjeldada selles põhjalikult, mis ja kus juhtus. • Ettevõte peab kodaniku kaebusele kindlasti vastama 15 päeva jooksul. • Kui mingis kahjusummas kokku lepitakse, peab seda olema võimalik hiljem tuvastada. Tarbija peab ettevõttelt küsima kirjaliku tõestuse selle kohta, et kahjutasu talle tõepoolest ka määrati. • Kindlaid kahjunõude summasid õigusaktidega paika pandud ei ole. Kahjunõude saamise aluseks on kahjustatud asja kahju suurus ja toote esialgne maksumus. Kindlasti ka eseme kasutamise aeg (vanus). Kahjuhüvitise suurus saavutatakse tavaliselt kokkuleppe teel. Kui mõistliku kokkuleppeni ei jõua, on võimalik juhtumiga pöörduda kohtu poole.Allikas: tarbijakaitseamet |
