Too

Ajal, kui enamiku silmad kiikavad välismaa hüvede poole, leidub meeldivaid erandeidki: Café Campa omanik Toomas Tohv (34) piilus välismaalt hoopis Pärnu poole ja on nüüd tagasi.

Pärast kümmet aastat välismaal viibimist juhib Koidula gümnaasiumi lõpetanud Toomas Tohv neljandat kuud Tallinna maantee 2 asuvat osaühingut Campa Food ehk lühendatult Café Campat.

Kohviku silt kutsub Café Pizza Campasse ning pitsa oli see roog, mida siit ülejõelastele esimesena reklaamiti ja mis rahva uudistama-maitsma tõi.

Miks jättis noor mees tõotatud maad? “Tundsin igatsust kodu, lähedaste ja sõprade järele, tahtsin Pärnus rahvusvahelise transpordiveoga tegeleva venna Marguse abiga midagi huvitavat alustada ja mul oli siin hea nõuandja – Ammende villa tegevdirektor Ene Tohv,” loetleb Toomas põhjusi. Muide, kohvikut aitaski tal avada vend Margus.

Hiljutisel isadepäeval jättis avalikkus Café Campa meelde sellega, et kohvik osales auhinnaandjana Raadio “Pärnu tipp-topp isa 2006” konkursil, mille võitja Raul Kurlik pälvis 400kroonise kinkekaardi. Selle eest saab kahe lapsega pere kohvikus korraliku lõuna- või õhtusöögi.

Praegu on Toomas pühendunud kohviku käivitamisele, mis koondab kogu ta huvi ja määrab elustiili, nii et isiklik elu on jäänud mõneks ajaks tagaplaanile.

Risk? Muidugi

Café Campa tuli Pärnu kaardile nagu öeldud pitsakohvikuna. Ehkki siit saab muudki toidupoolist. Asukoht näib olevat hea: otse jõe ääres, bussipeatus ukse ees. Aga ikkagi - see pole kesklinn, kus rahvas saalib.

Keskpäev. Café Campas on soe, hubane. Punane värv rahustab. Mängib muusika, helendab teleriekraan. Laudade taga, sülearvutid ees, istuvad noored, kohvitassid kõrval.

Baariletilt saab lugemiseks võtta Pärnu Postimehe, SL Õhtulehe, ajakirju. Keegi haarabki ajakirja. Üks bussiootajaist - peatus on otse akna all - põikab kohvikusse varju rõske ilma eest. Istub algul niisama, siis vaatab kella ja tellib sooja jooki.

Tulevad lõunatajad, kes valivad endale 30kroonise päevaprae. Huvilisi siiski liigub.

Iga kesklinnast kaugemal avatav kohvik on riskiohuga ja see pole majandusinimestele mingi uudis. Pärnu linnavalitsuse ettevõtluse peaspetsialist Kaja Juhansoo tõdeb sedasama. Konkurente ruumide üürimiseks oli teisigi, Tohvi ideed meeldisid enim.

“Linnavalitsuse spetsialistidel on unistus, et elu käiks mõlemal pool silda, mitte üksi kesklinnas. Sellest johtuvalt on taseme ja hea disainiga kohvik Ülejõel teretulnud. Noorest ettevõtjast on jäänud väga asjalik, sümpaatne mulje,” avaldab Juhansoo.

Iseseisvat äri ei ole Toomas Tohv varem ajanud. Hispaanias omandas ta aga kogemusi suure firma ekspordijuhina. Ettevõtjaks, kel kõik tuleb läbi mõelda, kõige eest vastutada, sai ta alles Pärnus. “Välismaa-kogemus andis mulle ideid, mida rakendada. Minu jaoks oli Pärnus arvestatav turunišš kohvik hinna ja kvaliteedi hea suhtega, vähema õllejoomise ja parema ajaveetmisega, et alati võiks tulla perega,” avaldab ta.

Möödunud nelja kuud nimetab Toomas Tohv katseajaks, mis polegi pettumust valmistanud. Võib-olla tuleneb see sellest, et Toomas teadis väga selgelt, millega riskib. Ta on tegelnud ettevõtjate nõustamisega ja viibinud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse välisesindajana Saksamaal Berliinis ja Hamburgis aastatel 2002-2005.

“Olin äsja lõpetanud Saksamaal ülikooli ja saanud skandinaavia ja slaavi filoloogi kutse. Enne ülikooli läbisin aga aastase ettevalmistuskursuse, mis põhines ainult majandusel. Et hakkasin ettevõtjate nõustajaks, oli puhas juhus,” meenutab ta.

Pärnus oli Toomas valmis kõikideks miinusteks: rahvas ei võta tema ideid ega kontseptsiooni vastu, kohviku moodne interjöör ei tõmba ja mujal maailmas hästi töötav kojutoomisteenus ei löö läbi.

Neljakuine üllatus

“Ptüi-ptüi,” ütleb juhataja heatujuliselt. Üldse tundub Toomas olevat rahulik ja tasakaalukas. Ärritumata respekteerib ta kiireid vaheküsimusi, jäädes oma jutuliinis heidutamatuks. “Kohvik hakkas tööle, rahvas käib ja kojutoomisteenus töötab. Klientide omavahelistest jutuajamistest olen kuulnud, et ülejõelastel on hea meel, et olemas oleme,” nendib ta.

Korraga ei saa kunagi paika kõike, mis külastajale koha hubaseks teeb. Palju tuleb katsetada, nuputada. Kuidas oleks laste sünnipäevapidudega? Ja näe, üks on juba peetud, rääkimata täiskasvanute tähtpäevadest.

Suurim üritus oli Pärnu kaubandustöötajatel, kes vallutasid kohviku kõik 60 kohta. Kohe tekkis järgmine mõte: miks mitte lubada firmasid siia oma tooteid esitlema?

Sedagi tuleb katsetada, milline muusika sobib. Peale tavalise kohvikumuusika käib laupäevaõhtuti kohal DJ. Asjatundjatega nõu pidanud juhataja püüab jõuda teisele tasandile - miksida DJ õhtusse džässigi.

Omamoodi furoori tekitas idee, et Café Campa hakkab pakkuma sushit, ainsana Pärnu kohvikutest. Tallinnast tuli kokk, kes õpetas seda moodsat sööki valmistama. Nüüd on iga neljapäev sushipäev. Ehkki see pole odav toit, on ta siin tunduvalt madalama hinnaga kui pealinnas: komplekt ühele maksab 80 krooni. Sushit saab kojugi tellida.

“Tahe oligi pakkuda pärnakatele trendikat sööki, mis suurlinnades moes. Eksisteerivad lausa spetsiaalsed sushikohvikud,” märgib Toomas.

Jõulude ajal jäetakse aga sushineljapäevad ootele ja asemele astuvad jõuluroad, pakutakse ka glögi.

“Glögi lubame topsis kaasa võtta nagu teed ja kohvigi. Ilmad lähevad külmemaks ja selline teenus kulub ära. Glögi tahame pakkuda Skandinaaviale iseloomuliku mõnusa rummisortsuga,” räägib juhataja.

“Oleme Pärnus üks väheseid kohti, kus laupäevaõhtuti töötab kokteilibaar ja võib vesipiipu tõmmata. Piibu sisu on kohviku poolt ega ole ohtlik,” lisab Toomas.

Küsin, kas avameelsus plaanidest, mis kõik teoksil, ei tule nüüd äraräägituna ärile kahjuks – teised teevad järele?

Toomase vastus kõlab nagu kreedo: “See, kuidas sa suhtud konkurentidesse, on paljuski sinu edu saladus. Üksteist tuleb austada, informeerida, üritusi koos teha. Niisugune suhtumine tuleb ainult kasuks.”