Tehnika

Pärast Juri Gagarini taevassepaugutamist oli iga teise nõukogude koolipoisi unistus saada kosmonaudiks. Nüüd on erabisnis ihaldatuim koht, mida omale eesmärgiks seada.

Kosmoselend pole enam piletiks rahvusvahelise kuulsuse, au ja hiilguseni – kosmos on muutunud igapäevaseks ja rutiinseks töökohaks, kirjutab Space.com.

VIIMASED KOMMENTAARID uudu Mind huvitaks hoopis  see, kuidas on lood  tšekisti ameti  populaarsusega. ikka raha Noored saavad juba  aru, et unistuste,  eest ei maksta. Au ja  kuulsus kuulub  mega-ettevõtjatele. L  oom... Teised kommentaarid

See on viinud Venemaa kosmosekorpuse ridade tunduva kahanemise ja sinna kandideerida soovivate noorte arvu katastroofilise vähenemise.

«Möödunud sajandi kuuekümnendatel unistas iga noor kosmonaudiks saamisest, nüüd tahavad nad aga saada pankuriteks,» kurdab Venemaa Föderaalse Kosmoseagentuuri ja Kosmosevägede ajakirja «Novosti Kosmonavtiki» toimetaja Sergei Šamsutdinov.

«Romantiliste kangelaste oreool on kadunud, jäänud on hall rutiinne argipäevatöö. Kosmosekorpuse liige pole enam sotsiaalses hierarhias sellisel kohal, nagu ta oli nõukogude võimu aegadel,» lõpetab ajakirjanik.

Erasektoriga võrreldes kääbuslik palgatšekk tingib ka selle, et Moskva Baumani nimeline Riiklik Tehnikaülikool, Moskva Lennundusülikool ja Moskva Insenerifüüsika Instituut toodavad igal aastal vaid mõne üksiku kosmonaudiks pürgija – ja need õppeasutused olid nõukogude kosmonautika taimelavad.

Tänapäeval on Venemaa kolmes üksuses kokku 37 ettevalmistatud kosmonauti. Neid üksusi majandavad vastavalt raketifirma Koroljovi Energia, Meditsiinilise Bioloogia Uuringute Instituut ja Venemaa Õhujõud.

Energia palgal on 15 kosmonauti, Õhujõududel 17 ja meedikud peavad leppima kahega. Kolm meest tegutsevad eri firmades, kuid omavad ettevalmistust kosmoselennuks.

Enim tungivad maailmaruumi õhujõudude piloodid ja seda suurema palganumbri tõttu. Keskmiselt teenib Vene kosmonaut ühe korraliku Eesti keskmise palga – 767 dollarit ehk 9200 krooni.

Uute inimeste värbamiseks tegi Energia suure ringkäigu Moskva kõrgkoolides juba enne lõpueksameid. Kuid ikkagi saabus kahekümnest vabatahtlikust kohale vaid viis.

Üks põhjusi, miks seiklushuvilised kosmosesse ei kipu, on pikk ooteaeg. Nii mõnigi nõukogude-aegne kosmonaut «vananes» enne ära, kui talle kosmoseväravad avanesid.

Ka praegune vapper ja võitlev noorsugu peab oma tõrvikut enne 10-15 aastat püsti hoidma, kui selle kosmose rannavetes kustutada saab.

Samas ootavad kõik planeetidevaheliste mehitatud lendude väljakuulutamist. See tooks taas kuulsuse oreooli tulevaste kangelaste ümber ja pakuks pinget ning seiklusi.

Toimetas Veiko Tamm