Reis

Müügil on Viljandimaa loodust, ajaloolisi paiku ja rahvapärimust tutvustav kaunilt kujundatud turismikogumik.

Kolme käepärases spiraalköites vihiku (Viljandi ning maakonna põhja- ja lõunaosa kohta) teksti on kokku pannud Viljandi Muuseumi teadur Heli Grosberg ja «Sakala» endine ajakirjanik Aime Jõgi ning keelt on kohendanud Margot Meremaa.

Ainestik on esitatud marsruutide kaupa, iga vihiku lõpulehekülgedel leiame kõnealuse piirkonna detailse kaardi (EO MAP, 2006). Iga köidet kaunistab mitukümmend fotot kirjeldatud paikade kohta. Paralleelselt on väljaanne ilmunud ka inglise ja saksa (tõlkinud Ann Kuslap) ning soome keeles.

Juba kaupluses raamatukesi põgusalt sirvides tõdesin, et paraku kehtib seekordki vanasõna «Tegijal juhtub mõndagi». Lausa sedavõrd, et jätsin esialgu rahakoti rauad avamata. Vististi oli väljaandja Viljandimaa Turism jätnud viltupanekute avastamise tähelepanelike kasutajate «rõõmuks».

Segadus fotodega

Esmalt kargas silma, et piltide all seisab üksnes fotograafi nimi või foto päritolu, tegelik allkiri jääb lugeja mõistatada. Ehkki küljendaja on enamiku pilte paigutanud nendekohase tekstiosa kõrvale, on segadust parasjagu.

Nii seisab kolmandas vihikus tekst «Viljandi turismiinfo keskuse arhiiv» kaheksa pildi all, kusjuures pealiskaudne lugeja võiks arvata, et arhiiv paiknebki pildil olevas hoones: kord Tarvastu kirikus, kord Tarvastu matusekabelis, siis veel Suislepa koolimajas, endises Uue-Suislepa härrastemajas ja mujal.

Osalt on selle turismikogumiku kompileerimisel kasutatud mitme aasta kestel ajalehes «Sakala» ilmunud kirjutisi. Need aga vajanuksid kriitilist läbivaatamist.

Nii on praegu Eesti Maaülikooli koosseisu kuuluv Polli Aiandusuuringute Keskus kirjas veel Eesti Maaviljeluse Instituudi osakonnana (lk. 18). Morna aiad kuuluvad juba aastaid uuele omanikule. Ja mitu korda nime vahetanud aianduse keskus on üle 60 aasta asunud ikka Pollis!
Pean täpsustama ka väidet August Kitzbergi töötamise kohta Mornas: ta oli aastail 1874—1879 kihelkonnakohtu notari Jermakoffi abi, kuid elas enamasti Pöögle Maiel vend Jaani juures. Tema lapsepõlvekodu Niitsaadu on leheküljel 38 valesti nimetatud: vaheldumisi Niitsalu ja Niitsaare. (Ingliskeelses üllitises on see õigesti!)

Kilomeeter eemal

Faktivigu leiame teisigi. Siniallikas ei asu linnamäe kõrval, vaid umbes kilomeetri võrra kagus, üle oja ja on linnamäelt vaataja pilgu eest metsaga varjatud (lk. 5). Sinejärve on nimetatud selgeveelise asemel segaveeliseks (lk. 35). Tema vesi jõuab küll Ainja järve, ent ei ole Saviaru (Kõpu) jõe algus. Viimati nimetatu asub hüdroloogiliselt mitu kilomeetrit edela pool Kiisal.

Ekseko 80 000 siga on aastane kontingent, nii et korraga on sääl sigu siiski vähem kui Viljandimaal inimesi (lk. 15). Karksi mõisas ei ole säilinud mitte härrastemaja, vaid valitsejamaja ehk häärber (lk. 20). Saksa keeles on (mõisa)valitseja der Verwalter, mitte der Herrscher. Hertsog Magnus ei pandud paari mitte Ivan IV õega, vaid valitseja noorima õe tütrega (lk. 22).

Koodiorg ei asu Karksist üle oru, vaid tosin kilomeetrit lääne pool (lk. 24). Jordani allikat ärgu otsitagu Papi surnuaia juurest. See paikneb teisel pool paisjärve, sinna suubuva oja perves. Karksi paisjärve äärde on kohaldatud kaks ujumiskohta (saksa lugejad võivad aru saada, justkui oleksid need saarekestel).

Helena ja Peeter Animägi, doktor Jakob Äärma (raamatus Härma) ja Volmer Univer on maetud Arumäe, mitte Rahumäe kalmistule (lk. 28). Kiini talu pole endine, vaid praegugi eksisteeriv põlistalu (lk. 30). Iivakivi paikneb Pilgu talu karjamaametsas, mitte karjalauda lähedal, kivi nime kandnud karskusselts suleti augustis 1940 (lk. 33).

Omaaegne Lilli meierei ei tootnud ekspordiks piima, vaid küllap ikka võid. Lilli mulgimeelne kool kestis kevadeni 2006 (lk. 37). Sealt kandi kõrgeim koht on Putniku, mitte Purtniku mägi, Ärikülas oli Saaretsi, mitte Saaritse kool. Raudteejaamade loendis puudub Kaarli (lk. 44).

Nimevead, nimevead

Tarvastus oli Viljandi komtuuri majandusmõis, mida on raamatus nimetatud majanduslinnuseks (lk. 71). Kärstna mägi pole 136 meetri kõrgune, vaid küünib sedavõrd üle merepinna. Vabadussõja ausammast ei saanud 19. juunil 1941 purustada hävituspataljon, sest see loodi alles sõja esimesel nädalal (lk. 75).

Uue-Suislepa mõisniku Kruedeneri nimi on moonutatud Kreudeneriks (lk. 79). Siinkirjutaja tegi sellekohase märkuse ühele autoritest juba Suislepa-kirjutise «Sakalas» ilmumise järel. Ado Grenzsteini priinime keskelt on välja kukkunud s-täht, niisamuti tõlgeteski (lk. 68). Pikasilla (ekslikult trükitud Pikkasilla) uus sild paikneb paarsada meetrit endisest silla- ja parvekohast ülesvoolu, sõjapäevil hävitatud silda asendas tosin aastat parv.

Imeasi: kodanlik riigimõis

Tähevigu märkab tähelepanelik lugeja ka ise tosinkond. Häirivamad on poolitusvead, näiteks neitsik-looster (Paistus XIV sajandil), Freuleins-tift (Kuressaare kõrvalmõisas 1797), Boc-kide, Maurac-higa ja üle-sostjad.

Heimtalit on ennesõjaaegselt nimetatud kodanlikuks(?) riigimõisaks, saksakeelses tõlkes on sel puhul kasutatud hoopis sobimatut vastet (bürgerlich pro bourgeois).

Saksa keelde panekul on mõnedki vasted saadud otsetuletisena, näiteks adramaa (Pflugland — tekstis trükivi-

ga — pro Haken) ja maakivi (Landstein pro Feldstein). Võrtsjärve madalikust on saanud maalangatus (Erdfall pro Niederung).

Talu- ja mõisahoonete saksakeelseid vasteid kirja pannes tulnuks konsulteerida etnograafidega, et rehielamut nimetada die Wohnriege ja kuivatit die Darre. Muide, ingliskeelses tekstis esitatakse Heimtali viljakuivati töötemperatuurina 750C — kraadirõngakese asemel on null.

Erialasõnastike abi vajanuks tõlkija veel mitmeski kohas.

Ingliskeelne variant tundub olevat tõlkijale olnud kodusem. Näiteks siin-seal vempe visanud vanapagan on selles heathen, mitte devil, et aga saksakeelses matkajuhis esitletakse üha der Teu-fel’it, kes on ju põrguvürst ise. Pagana kohta tuleks öelda der Heide, kes on ristimata, ent mitte pahatahtlik olevus, ja maakeelset vanapaganat võiks tituleerida der Altheide.

Matkajatele tulnuks kasuks, kui vihiku lõpus oleva kaardiga kaasnenuks sellel numbritega tähistatud turismiobjektide nimistu.

Eelesitatud märkused käivad ainult kogumiku ühe osa, Lõuna-Viljandimaa kohta. Et ajalehel ei ole ei ruumi ega kohustust avaldada täielikku trükivigade loetelu, siis teised kaks vihikut jäävad siinkohal kõrvale.

Maakonna väikese visiitkaardi oleks võinud teha paremini ja täpsemalt. Sellistele ettevõtmistele peaks edaspidi kutsuma trükkimineku eel revisjoni tegema mõne asjatundja-teravsilma.