|
Toomas Alatalu kirjutab Pärnu Postimehes oma
reisist Kanada Madeleine'i saartele.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Tõdeja Parlamentaarne turism täies hoos...Mida teab Castro-fänn hüljestest?!
|
|
Telekanalid töötasid, sest torm lähenes
läänerannikult üle 100-kilomeetrise tunnikiirusega ja selle tulemisega hoiti
kõiki kursis. Raju kese langes täpselt meie peale. Aeg-ajalt kadus telepilt.
Kahekorruselise, ent ikkagi maadligi hotelli administraator luges raudse
järjekindlusega raamatut ja raius nagu rauda, et kui lennuk õhtul tuli, siis
küll ta hommikul läheb.
Meie hakkasime seda uskuma alles siis, kui
pisikesse lennujaama tuli neljaski, seejärel viies ja lõpuks 12. reisija. Tund
pärast väljalennule järgnenud loopimist öeldi, et me ei maandugi Quebecis.
Ootamatus maandumispaigas saime teada, et vahepeal olla lennuki uks lahti
tulnud. Autoriteetselt lisati, et pärast 11. septembrit 2001 enam nii lennata ei
tohtivat (?).
Arvatavalt öeldi sõnu suurest poliitikast meie pärast, sest Euroopa kolme
parlamendiliikme (senaatorid Belgiast ja Itaaliast ning siinkirjutaja) käik oli
kõva sündmus. Samal ajal lasti meil pool tundi vihma all paterdada, sellal
ilmselt parandati ust, ent vist mitte päriselt, sest järgmisel vahemaandumisel
kolisime uude lennukisse. Aga siis oli juba teine ilm ja teine ajavöönd –
Madeleine’i saarte üks originaalsusi seisabki selles, et kuigi kuulutakse
Quebeci provintsi, on saarte kellaaeg tund Euroopale lähemal (Atlandi
kellavöönd).
Kuus miljonit hüljest
Madeleine’ile saartele sattumine tulenes minu kuulumisest Euroopa Nõukogu
parlamentaarse assamblee (ENPA) keskkonnakomisjoni, kus juba kolmandat aastat
arutatakse hülgeküttimise resolutsiooni. Hülgeid leidub Eestigi rannavetes ja
üks kenanäoline Vigri tehti koguni 1980. aasta Tallinna olümpiaregati maskotiks.
Tõsimeelne hülgeküttimine läks Eestis hingusele veel nõukaajal, milles õnneks
peaosa etendas laienev looduskaitse. Hea seegi, et sain noorena asjast
ettekujutuse Kihnus ja Ruhnus käies. Tegelikult oli mul lisapõhjuski Kanadasse
minna, sest seal elavad minu onu, aastail 1923-38 Enge ja 1942-44 Kihnu
vallasekretäriks olnud Johannes Alatalu poeg ja pojapojad. Tõsi, sootuks Kanada
teises otsas, aga hoidsin nad telefoni teel kursis sellega, mida hüljeste
valdkonnas korda saatsin.
Pidin teatama sedagi, et mul ei õnnestunud kindlaks teha, kas Madeleine’il on
kunagi elanud Kihnust-Ruhnust ja mujalt Eestist lahkunud hülgekütid, sest tundus
nii usutav ja romantiline, et 1944. aasta lahkujatest enamik olid hülgekütid,
kellest nii mõnigi asutas end elama sinna, kus praegu jaguvat ruumi kuuele
miljonile hülgele.
Väljasõiduistungite (aga just see toimus ENPA vaatlejariigis Kanadas)
programmi kuuluvad arutatavate teemadega seotud tutvumisreisid ja nii
sattusimegi kolmekesi Madeleine’i saartele.
Sellele eelnes põhjalik presentatsioon Quebecis, kus meile selgitasid
probleemi kohalikud poliitikud, kaupmehed ja hülgekütid ise.
Brigitte Bardot ja hülged
Asja iva on selles, et hülgeküttimine on tänapäeval taandunud Kanadasse (74
protsenti), Gröönimaale, Venemaale ja Norrasse. Kõigil neil on oma kvoodid,
samuti on Euroopa Parlamendi algatusel novembris 1983 kehtestatud boikott
noorest hülgest saadud toodete suhtes. Kanadalgi on tulnud seda järgida, ehkki
mööndustega.
Peale selle on avalikkus, looduskaitsjad ja Greenpeace, mis paistab kõige
rohkem muretsevat St. Lawrence’i lahes toimuva pärast.
Samal ajal jääb Venemaa üldjuhul kontrollimisest välja, sest võõraid sinna ei
lasta, see paneb kanadalasi ja teisigi nördima. Pole juhus, et ENPA töödokument
mainib Vene päritoluga hülgenahast toodete üha laienevat ilmumist Euroopa
turgudele.
Muide, äsjaöeldu pandi kirja Euroopas, et seejärel minna veel kord vaatama
hülgeküttimist ... St. Lawrence’i lahes. Mõistagi olid kohal Venemaa riigiduuma
liikmedki.
Ent eks lähenegem asjale teisiti: see laht on nii lummavalt ilus, et isegi
noor Brigitte Bardot (jutt on aastast 1977) raiskas nädala jääpankadele ja
tühjusele, sõdimaks hüljeste nimel.
Kaks neetud sõnapaari
Viimane saarlased välja vihastanud staar on Paul McCartney eksnaine Heather
Mills, kes Madeleine’il viibides olla mullu üle pruukinud kahte saartel
mittearmastatud sõnapaari.
Baby seal ehk hülgebeebi kutsub pea igas kohalikus esile vastuküsimuse: kas
keegi räägib baby cow’st või baby pig’ist (lehma- või seabeebist)? Ju neil on
õigus. Ometi on teada, et suurem osa hüljestest tapetakse just beebieas ehk
enne, kui emad nad 12. elupäeval jääle maha jätavad. Mis teha, kui järgmiste
päevade jooksul vaid kogutud rasvast elatuvate hülgehakatiste naha väärtus
hakkab rikkaimate kaupmeeste silmis langema.
Teine neetud sõnapaar on humane killing ehk humaanne tapmine. Vastukaaluks
sellele üritab Kanada valitsus juurutada mõistet acceptably humane hunting
(vastuvõetavalt humaanne jaht), mille sisu meile mitut moodi seletati, kuid
lõppkokkuvõttes käis kõik kangesti esimese tapmisviisi sarnaselt: esmalt loom
löögiga pähe uimaseks, siis auk kolpa ja veri välja, kusjuures tuleb eriti
jälgida, et veri lastakse välja teadvuseta loomalt (varasema seaduse kohaselt
tuli enne noa välgutamist fikseerida hülge surm).
Saarlased pidada kõige selle nimel kõva trenni tegema. Nende jutt elavnes
niipea, kui hakkasime rääkima vanemate ja suuremate hüljeste küttimisest püsside
ning harpuunidega, selleks treenimist oli kergem ette kujutada.
Saarlaste peamure oli hülgeküttimise jätkumine ja kvootide suurendamine.
Samal ajal lubatakse tõsiselt mõelda hülgerasva ning -õli, samuti -liha
kasutamisele. Hülgeliha söödeti meilegi sisse ja polnud häda midagi, tuletades
meelde, et ega’s molluskeid ja languste 30 aastat tagasi eriti söödudki. Aga
näe, pandi reklaam tööle ja tulemus missugune.
Mehed hukkunud laevadelt
Madeleine’i elanikud (madelinots või acadians, rõhutamaks nende pärinemist
Normandiast ja Baskimaalt, Euroopa avastas saarestiku 1534. aastal) oskavad
endale tähelepanu tõmmata ja viimase seitsme aastaga on rahvastik kasvanud ligi
13 000 inimeseni, naisi on napilt rohkem kui mehi, elanike keskmine vanus 41,1
aastat.
Päritolu kohta öeldakse sedagi, et suur osa mehi on tulnud põhjaläinud
laevadelt: saarestiku läheduses asub Atlandi ookeani arvuliselt teine hukkunud
laevade kalmistu.
Maismaast rääkides on tegu 205ruutkilomeetrise arhipelaagiga, mille
moodustavad üheksa suuremat saart ja kümned väiksemad. Julgeks öelda, et tegu on
Kihnu-Ruhnu ja Kura kääru kombinatsiooniga, see tähendab metsaga kaetud ja
siin-seal otse ookeani kukkuvate kaljukallastega alad vahelduvad pikkade
liivadüünidega, mida ääristavad lahesopid ning laguunid. Asustus on hõre, kuid
iga maja on rõõmsat värvi nagu koduhoovile veetud sajad laevukesed.
Elu hüljeste ja turistide seltsis
Hülgeküttimise vastased kampaaniad on vähemalt ametlikult teinud saarte
põhilisteks sissetulekuallikateks turistid ja langustid. Viimasena nimetatuid
kasvatatakse spetsiaalsetes korvides, mida jagub pea igasse teise hoovi.
Hülgeküttiminegi käib edasi ja hülge tõlgenduskeskuses (Seal Interpretation
Centre) on koguni väljas kõikmõeldavad tooted hülgenahast ja -lihast, ent hindu
ning kättesaamiskohti tuli küsida. Võimalik, et see oli nii vaid meie seal
olles, kuid olen mujalgi tõdenud, et Euroopast kõlavad õpetused teevad
kohalikest parajad salatsejad.
Mis aga puutub turistidesse, siis mida kõike ei pakuta: vaalade, hüljeste,
kõikvõimalike muude mereelukate ja lindude jälgimist. Nii talvel kui suvel.
Peale selle golf, ratsutamine, jalgratta ja kõikvõimalike mootorveokitega
sõitmine, surfamine ja sukeldumine. Igasugused ekstreemspordialad ning kalapüük.
Aga ka päevitamine-ujumine, sest veesoojus tõuseb suvekuudel 21 kraadini. Ning
kunsti- ja muusikafestivalid. Meie saarlased võiksid sellest loetlust endale
ideid ammutada.
Saarestiku esiasukatest on teada niipalju, et tegu oli mikmaki
indiaanlastega. Neist pole kedagi säilinud ja kui miski Kanadas mind tõeliselt
üllatas, siis Quebeci parlamendi keskkonnakomisjoni esimehe tõdemus, et nad olid
esimest korda külastanud põlisasukate inuiitide külasid põhjas. Põlisasukaid on
83 000.
Nädal enne meie saabumist toimus Quebecis piirkonna esimeste rahvuste foorum
(The First Nations Forum). Väidetavalt jällegi esimene, aga kogu provintsi
valitsus oli kohal ja ajalehed olid täis kurje sõnu keskvalitsuse kohta, mis oli
üritust ignoreerinud. Kui leheskirjutatu vastab tõele, tuleb küll küsida: kas
varem tõesti polnud aega põlisasukatega ühise laua taha
istuda? |