Ajaloolis-kultuurilises mõttes on huvitavam Etioopia põhjaosa. On ju paljud eestlasedki kuulnud Seeba kuningannast, kuid vähesed teavad, et tema kuningriik paiknes just tänapäeva Etioopia põhjaosas. Seeba riigi pealinn asus praeguse Aksumi linna aladel. Eriti tuntud on Aksum aga oma sadade obeliskide poolest: need on mitme tuhande aasta vanused graniidist monoliidid ning suurimad neist on rohkem kui 30 meetri kõrgused ja kaaluvad üle 500 tonni. Inimkonna hälli juures Aksumi riik võttis ristiusu vastu juba 4. sajandil ning seega on Etioopia üks vanemaid kristlikke riike maailmas. Kuid vaadates sealseid ringikujulise põhiplaaniga kirikuid ja kuulates kirikutrummide tümpsu, on igal sammul märgata erinevusi võrreldes Euroopa kirikutega. Omapärased pühakojad asuvad ka Lalibelas. Siin on kaljude seest välja uuristatud suur hulk kirikuid ning mitmed neist kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse. Kuigi inimkonna hälli küsimuses puudub üksmeel, on paljud teadlased siiski seisukohal, et see paik on just nimelt Etioopia.
Etioopia lõunaosa on ülimalt põnev looduslikus ja etnograafilises mõttes: siin asub ka enamik Etioopia rahvusparkidest ning on esindatud väga paljud haruldased ja meie jaoks tõeliselt eksootilised Aafrika taime-, linnu- ja loomaliigid. Savannides loivavad ringi lõvid, leopardid, gepardid, elevandid, ninasarvikud, kaelkirjakud, sebrad, antiloobid, gasellid, järvedes mulistavad jõehobud ja laiutavad lõugu hiigelmõõtu krokodillid. Minu üks suuremaid elamusi oli paadisõit krokodillidest kubisevas Chamo järves. Et Etioopias on tegu tõelise rahvaste ja keelte paabeliga, tõestab fakt, et lisaks ametlikule amhaara keelele on kasutusel 84 (!) keelt ja umbes 200 dialekti. Kuid lisaks keelele erinevad need rahvad üksteisest nahavärvi, riietuse ja elulaadi poolest. Suurimad rahvad on oromod, amhaarad ja tigraid ning nende asuala on peamiselt Etioopia põhja- ja keskosa, Lõuna-Etioopia on koduks tumedama nahavärviga rahvastele, kelle elulaad ei ole aastatuhandete jooksul eriti muutunud. Mõningates Etioopia kõrvalisemates piirkondades võib praegugi kohata inimesi, kelle ainsaks kehakatteks on niudevöö. Ainult traditsioonilised odad on hakanud asenduma Kalašnikovi automaatidega... Niigi kirevat pilti muudavad veelgi kontrastsemaks erinevad religioonid. Vähe on maailmas paiku, kus ühel turuplatsil võib näha kõrvuti täielikult musta riidega kaetud islamiusulist naist ja loodususundit järgivat palja ülakehaga kaunitari. On elekter, pole elektrit Massiturism pole Etioopiasse õnneks veel jõudnud. Kui maa põhjaosas veel mingil määral käiakse, siis Lõuna-Etioopiat külastab umbes sada turisti aastas – enamik neist seljakotirändurid. Rühmareise korraldatakse üksikuid ja selle peamiseks põhjuseks on ebamugavad tingimused, mida ärahellitatud turistid välja ei kannata.
Mugavustega harjunud Euroopa turistid üldjuhul pealinnast kaugemale ei pääse, sest selliseid hotelle nagu Sheraton ja Hilton väljaspool Addis Abebat ei eksisteeri. Etioopia turistiklassi hotellides juhtub aga ikka, et pole sooja või külma vett ja elektrit kord on, ja siis jälle pole. Kohalikele mõeldud hotelle tõrgub sulg kirjeldamast. Lõuna-Etioopia loodusrahvaste asualadel aga hotelliprobleemi ei eksisteeri, sest neid seal lihtsalt pole ja ööbida tuleb telgis.
Etiooplased on üldiselt väga abivalmis ja sõbralikud, kuid läänelikud turistid kipuvad millegipärast ärrituma sealse teenindava personali aeglase tegutsemise pärast. Meie grupile tegi ühes hotellis kaks tundi kestnud tagasihoidliku hommikusöögi serveerimine õnneks ainult nalja. Naljakas on ka see, kui kelner küsib viisakalt, et kas soovite teed või kohvi ja kuuldes vastust kohvi, teatab kurva näoga, et seda ei ole. Küsides siis teed, saime vastuse, et teed ka ei ole. Palju lihtsamalt läheb aga jootrahaga, see võetakse igal pool hästi kiiresti vastu. Vaev tasub ära Rohkem kui miljoni-ruutkilomeetrise pindalaga Etioopias on maanteid kokku umbes 4000 kilomeetrit ning suurt osa neist ei saa isegi Eesti mõistes maanteeks nimetada. See teeb kogu liikumise suurel territooriumil aeglaseks ja vaevaliseks. Meie kasutasime põhjaosa linnade vahel liiklemiseks lennukeid, keskosas liikusime bussiga ja lõunaosas tegime nädalase matka džiipidega.
Eriti muljeterohkeks kujunes džiibimatk läbi omanäoliste külade, kohviistanduste ja banaanipõldude. Etioopias nimelt piisab paaritunnisest paduvihmast, et uhtuda minema sillad ja muuta teed läbimatuks. Seepärast pole seal ka võimalik täpse reisiprogrammi järgimine ning iga reis on omanäoline seiklus.
|