Vanematel, kes päevahoiu teenust kasutavad, jätkub keskuse kohta vaid kiidusõnu. Lapsevanem Endla, kes ei soovinud oma perekonnanime avalikustada, ütles, et kui niisugust keskust poleks olnud, ei oleks nemad suutnud oma poega kodus pidada, sest käisid abikaasaga mõlemad tööl. «Mina panin hommikul poisi invabussi peale ja läksin tööle pärast lõunat, isa tuli õhtul töölt ja võttis poisi vastu,» rääkis Endla, kelle poeg Tõnis hakkas Käo keskuses käima selle algusest peale. Seltskondlik tegevus Nüüdseks on kaasasündinud sügava puudega Tõnis täiskasvanuks saanud ja käib iga päev Lasnamäel, kus augustis avati loogilise jätkuna päevakeskus noortele. Pensionärist ema sõnul on noormehele väga oluline olla seltskonnas, käia väljas, teistega omal kombel suhelda. Kodus olles võib ta agressiivseks muutuda. «Niisuguste teenuste puudumine seaks paljud pered ummikseisu ja sunniks oma haige lapse hooldekodusse saatma,» sõnas Endla. Tondil Käo tänavas paikneva keskuse sümbol on roosakasvalgete, vanilliaroomi levitavate õitega lõhnav käoraamat, taim, mida Eestis võib üpris harva leida. «See on niisama ilus ja maailmas sama haruldane taim kui meie keskus Eestis,» sõnas päevakeskuse juhataja Merike Melsas, kes on aastaid olnud kogu asja algatajaid ja arendajaid. Teismelise Kaarli isa Heldur kiitis päevakeskuse töötajaid, kes tõeliste fanaatikutena puudega laste eest hoolitsevad ja annavad vanematele aega puhata ning ennast laadida. «Niisugune laps nagu meie Kaarel on küll armas poiss, aga paras kisakõri, kes nõuab pidevat tähelepanu ja võib kodus ema lõplikult ära kurnata. Nüüd ta viibib päeval seal ja tema arengut võib silmaga näha,» ütles ta. Ta võrdles päevakeskuse lapsi puhkevate pungadega. Pikka aega olid need kinnised pungad, ühiskond niisugustest inimestest ei hoolinud. Nüüd on nad tänu Käo keskusele õide puhkenud. Merike Melsase sõnul saavad lapsed hommikupoolikul haridust individuaalse õppekava alusel. «Me ei räägi keemiast, ajaloost või muudest õppeainetest, vaid tegevusest, mis aitab pisutki nende arengule kaasa. Ja meie pedagoogide suurim rõõm on see, kui pärast pikka harjutamist saab laps millegagi hakkama, hakkab näiteks lusikat käes hoidma,» rääkis Melsas. Keskuse lapsed ei joonista mitte pintsliga, vaid kunstiõpetaja Marju Jõgise abil spetsiaalsete näpuvärvidega. Nende tööd on väljas olnud paljudel näitustel, isegi rahvusraamatukogus. Päevakeskuses on erivahenditega sisustatud suhtlemistuba ja tunnetustuba, on Grossi trenažöör, samuti muusikateraapiaks mõeldud seadmetega tool. Soov saada parimaks Melsase soov on muuta päevakeskus parimaks sotsiaalteenuseid pakkuvaks asutuseks, millega oleksid rahul nii kliendid kui nende vanemad ja kus vaimupuudega lapsed saaksid abi oma eluga toimetulemiseks. «Me ei tee imet ega suuda neid lapsi ravida, aga püüame mingilgi määral nende arengule kaasa aidata,» sõnas Melsas. Lapsevanem Endla mäletab, et tema pojale Tõnisele pakkus keskuses suurt huvi ka hobuse seljas sõitmine. Kuna poiss ei suuda end kõnes väljendada, liigub kodu ja keskuse vahel päevik, kuhu pedagoogid kirja panevad, mida Tõnis päeval tegi. Kord pani puslesid kokku, kord küpsetas vahvleid, kord joonistas, kord meisterdas midagi plastiliinist. Endla omakorda kirjutab sinna, kus pere puhkepäeviti koos käis, et kasvatajad saaksid aru, kui Tõnis soovib neile oma muljeid edastada. Kord käis Endla Tõnisega isegi Leigo järvemuusikat kuulamas, kus šamaanitrummid noormehele vapustavalt hästi mõjusid. Keskuse töötajad viivad oma hoolealuseid sageli nelja seina vahelt välja inimeste sekka, ostukeskusse või kohvikusse, et kõik näeksid ja harjuksid teistsugustega enda seas. Keskus alustas tööd suuresti välisabi najal, nüüd on aga linn tugevalt õla alla pannud. Tänavuses eelarves oli Lasnamäe noortekeskuse rajamiseks 12,5 miljonit, puudega inimeste transpordiks üheksa miljonit. Invabussi eest, mis lapsed-noorukid hommikul kodudest peale võtab ja keskusse viib ning õhtul tagasi koju toimetab, linn lapsevanematelt tasu ei nõua. Käo keskuse päevahoiuks kulub linnaeelarvest aastas enam kui viis miljonit krooni. Lapsevanemad loodavad, et tulevikus pakutakse ka ööpäevateenust. «Me ei saa ju abikaasaga kusagile kahekesi minna, ennast sõltumatuna tunda. Seepärast oleks väga teretulnud võimalus puhata näiteks nädal niisugusest elust,» rääkis Heldur. Ei Endla ega Heldur soovi oma last hooldekodusse saata. Käo päevakeskus Tondil Käo tänaval • 42 last • 15 kasvatajat • 6 õpetajat • 5 erialaspetsialisti Lasnamäel Pae tänaval • 40 noorukit • 12 sotsiaalpedagoogi Allikas: päevakeskus Käo |
