Mööblitükkide omanik, 50-aastane Jegor Sõro vaatab kurvalt oma vara. Kapp ja riiulid hakkavad niiskusest punduma – kogu kraam seisab väljas juulikuu lõpupäevadest saadik! | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | to isekene
Selle peale võiksid riigimehed mõelda küll, et ühe käega antakse vanuritele 500 krooni ja teise käeg...
isekene
Kujukas näide, KUI abitud ja õigusteta me tegelikult siin riigis oleme.
Loomi kaitseb loomakitse...
|
|
Rõivaid hoiab Jegor puukuuris luku taga, aga need tahaksid pesemist. Tema isegi tahaks. «Mõistus hakkab ära minema, hullumaja!» ütleb ta napilt ja lööb käega. Jegor magab suure osa oma öödest sealsamas, Võru 106 maja esimese korruse tuulekojas. Sealtsamast viib trepp üles teisele korrusele. Neljanda korteri ukse taga on ta kodu olnud 1985. aastast saadik. Milline lugu! Jegori lugu näib esmapilgul lihtne ja kole. Kui mees juulikuus mõned päevad maal oli ja tagasi tuli, leidis ta oma varanatukese keset õue hunnikus maas. Ja iseennast kodutuna. Tema elupaik aadressil Võru 106–4 oli omanikku vahetanud. Ümbruskonna naised on Jegori saatusega kursis. Üks ja teine vangutab maailmas valitseva ebaõigluse pärast pead. Jumal küll, milline lugu! «Eilegi nägin teda,» räägib üks naistest. «Andsin talle pätsi saia ja kanasinki kaasa. Ega tal töökohta pole ju... Ta on invaliid.» Ometi on Jegor aidanud hoovis puid lõhkuda, kel vaja. Väsib vahepeal ära, puhkab natuke, aga teeb jälle. Ei ole laisk mees. Sügiseti võtab Jegor telgi ja läheb metsa. Elab niimoodi mitu nädalat. Korjab kukeseeni ja viib kokkuostu. Teenib lisa. Jegori pension on umbkaudu 1300 krooni. Vahel võtab Jegor sõpradega viina... Aga kes ei võtaks. Ometi, usub Jegor ja usuvad naised, suudab ta ennast vajadusel kätte võtta, ta ei ole kadunud mees. Ilmselge omavoli Päeval, mil Jegor Tartu linnavalitsusse läheb, et sundüürnikuna sotsiaaleluruumi saamiseks taotlust täita, on ta puhtalt riides ja korralik. «See on ennekuulmatu ülbus, minu ajju ei mahu selline asi,» on linnavarade osakonna vanemjurist Marjo Antik emotsionaalne. «Võtta kätte ja visata inimese vara teiselt korruselt alla! Niisugune omavoli on kriminaalkorras karistatav! Nad jah arvavad, et temast ei ole enam enda eest seisjat. Aga ei tohi ju inimest niisugusesse abitusse seisundisse jätta.» Marjo Antik kirjeldab, kuidas ta aitas Jegoril sotsiaaleluruumi saamise taotluse blanketi täita. Ta soovitab Jegoril kindlasti politseisse pöörduda. Marjo Antik on selgitanud, kuidas seda teha ja kuhu täpselt tuleb minna. «Andsin talle valge paberi ette ja ütlesin, mida kirjutada,» räägib jurist ja ohkab. «Mitu aastat tagasi tehti siin ühe vanaprouaga samamoodi.» Kodu on puutumatu Siiski soovitab Marjo Antik Jegoril oma senises elukohas vastu pidada nii kaua kui võimalik. Kas või kahe ukse vahel esikus. Ja mitte alla anda. Tagastatud majade üürnikke ei saa naljalt oma elukoha kasutamise õigusest ilma jätta. Need asjaolud kontrollitakse ikka mitu korda üle, rõhutab Marjo Antik. «Teine asi: mitte keegi ei tohi näpuotsagagi puudutada teise inimese vara ega siseneda tema eluruumi, kui inimene seda ise ei taha,» rõhutab Marjo Antik. «See on kodu puutumatus, inimese põhiseaduslik õigus!» Jegor Sõro on aga linnavalitsuse registriteenistuse andmetel ilma elukohata juba 31. juulist saadik. Jegori aadressandmed on muudetud tema eluruumi vahepealse omaniku volitatud esindaja avalduse alusel tema enda selja taga. Jegoril on olnud õigus eluruumi kasutamise õiguse üle vaielda kuu aja jooksul. Sellest, et tal oma niiöelda eluruumide kasutamise õigus puudub, saab Jegor teada loo kirjutamise päeval – niisiis eile. Umbes sasipundar Jegori koduks olnud elupaik Võru tänavas on elektroonilise kinnistusraamatu andmetel vähem kui kahe aasta jooksul vahetanud omanikku viiel korral. Sel lool on palju kõrvaltegelasi, kel kõigil on Jegoriga juhtunus oma roll. Kohati langevad osaliste ütlused kokku, kohati on neis võimatu järge pidada. Korteri eelviimase omaniku HTP Holdingu esindaja tunnistab, et ostis Võru 106–4 korteri äritegemise eesmärgil ja oli veendunud, et seal üürilisi ei ole. «Minule kinnitas seda korteri eelmine omanik,» rääkis ta. «Mul on selle kohta ju notariaalne leping. Tõsi, ma käisin sellenimelist inimest välja kirjutamas, sest see oli ripakile jäänud tegemine, mis oleks tulnud juba ammu ära teha.» Korterit müüs ja sellele ostja leidmisega tegeles Centas Kinnisvara, mille omanik ütleb, et tema ei saa oma töös ebatäpsusi lubada. Oma klientide asjajamistega on ta aga kursis ja teab, et Jegorile on vahepeal uut üürilepingut pakutud. «Aga temaga ei saa ju asju ajada, ta on pidevalt vindine ja ei ole kunagi seal, kus vaja,» märgib kinnisvaramees. Jegor tunnistab, et ta on üürimaksmisega mõnikord kimpus olnud. Viimane kord – nii eelmisel sügisel – maksis seda kord tema eest isegi ta Tallinnas elav poeg. Kui Jegor siis järgmisel korral oma raha peremehele pakkuma läks, ei tahtnud too seda enam vastu võtta. Väitis, et ta ei ole omanik. «Kellele ma pakun, kui ma ei tea, kes peremees on,» on Jegor nõutu. Jegori asjade väljatõstmisega ei tunnista end seotuks mitte ükski osaline. Vaid Jegor ise teab, et ta on sel teemal võidelnud Vahuri-nimelise mehega. Kogu viimase nädalavahetuse on Jegor oma klassivennaga koos istunud ja politseile avalduse kirjutamist harjutanud. «Homme lähen ja viin selle ära,» lubab ta.
> Loe edasi |
