|
Otsing
Tarbija24.ee
|
|
 |
Uued tuuled puhuvad õunakasvatuseski
23.09.2006 08:28
Iira Igasta, Pärnu Postimees
Piiride avanemisega puhuvad uued tuuled Eesti aianduskultuuriski: viljapuid kasvatatakse vähe ning suurem nõudlus on suvesortide ja kääbuspuude järele, kinnitas Tani õunakasvatustalu perenaine Rita Maier. |
| |
|
|
Foto: Aldo Luud/ SL Õhtuleht |
|
|
Kuigi praegu eriti linnainimesed viljapuuaedu ei raja, peab Maier õega 15 hektari suurust õunaaeda ning jändab aretustööga. Temagi tunnistab, et mida aasta edasi, seda vähem tasub õunakasvatus end ära.
“Selleks, et kvaliteetset õuna toota ja teda talvel turustada, on vaja suuri investeeringuid, eelkõige külmkambrisse, kus õuna kiiresti jahutada,” selgitas Maier Pärnu Postimehele. Ta lisab, et loomulikult läheb vaja harimismasinaid, kemikaale, aga kõige suurem häda on õunakorjajate leidmisega. “Õuna tuleb võtta nagu linnumuna, kui teda säilitada tahad,“ ütleb suuraia perenaine.
Nõudlus muutunud
Kuigi suur aed nõuab tööd rohkem, kui tulu annab, ütleb Maier, et tema paneb järjekindlalt igal aastal paar-kolmkümmend õunapuud kasvama. “Palju asju ei tasu majanduslikult ära, aga omamoodi rahuldust pakub ikka,” tõdeb ta.
Kuigi sordiaretuses ei ole Maier nii kirglik kui algusaastatel, nokitseb ta selleski vallas edasi.
“Alul oli väga põnev. Katsetasin niihästi vanade kui uute sortidega. Käisin Palmse mõisaaias otsimas ja lasin Saksamaalt pookeoksi saata,” räägib ta.
Üks neist on poodides kõige rohkem müüdav “Golden”, ehkki Maier ütleb, et Eestis seda päris turustamiskõlblikuks kasvatada ei õnnestu. “Ta kasvab küll, aga jääb poole väiksemaks. Huvitav seegi, et ta on magus, aga teistmoodi magus kui see, mis Euroopast tuleb. Oma perele sobib aga hästi.”
Õunapuuistikute järele on praegu Maieri kinnitusel nõudlus suhteliselt väike, sest linnaaedadesse peaaegu ei istutata viljapuid.
“Linnainimesed säilitusõuna peaaegu ei taha, sest neil ei ole hoidmise kohta, ja küsitakse ikka vanu tuntud suveõunasorte: “Valget klaari”, “Martsipani”, “Krügeri tuviõuna”, “Suisleppa” ja “Kuldrenett” läheb ka,” räägib ta. Ise hindab Maier kõrgelt “Orlikut”, mis on ilus punane õun, samuti “Koitu”. “Väga maitsev on “Nitšneri maasikõun”, mida Saaremaal palju kasvatatakse. Meil on vähe inimesi, kes seda teavad ja oskavad küsida. Säilitusõunana läheb hästi “Tellissaar”,” teab õunakasvataja.
Kui iluaianduses on igasugused okas- ja põõsasvormid lilled pea välja tõrjunud, siis ajastu hõngusest ei ole puutumata viljapuuaianduski.
”Eks inimesed liigu palju Euroopas ringi ja kuna seal on moes kasvatada kääbusliike, on Eestiski huvi nende vastu tõusnud,“ nendib Maier. Ta selgitab, et kuna kääbuspuudel on juurekava suhteliselt pinnapealne, tuleb arvestada, et kääbusalustele silmatud puud on tunduvalt külmakartlikumad kui vanadel, “Antoonovka” seemikalustel silmatud.
Kääbuspuu kannab loomulikult vähem ja istutatakse teda nagu viinamarju - meetri tagant. “Kindlasti vajab kääbuspuu toestust, kuna nii tema oks kui tüvi on suhteliselt nõrk. Kes kääbusaeda tahab pidada, peab arvestama, nagu Saksamaal räägiti, et 15 aastat ja jälle uus aed. Meie siin oleme harjunud, et õunaaed kestab vähemalt inimpõlve,” räägib Maier.
Istutamisaeg on varakevad
Küsimusele, millal on õige aeg õunapuud istutada, vastab Maier, et viimasel ajal sügisest istutamist ei soovitata, ja rõhutab, et tema ei ole väljaõppinud aednik, pelgalt praktik. Samal ajal toonitab ta, et õunapuud on tark istutada kevadel hästi vara, kohe, kui labidas mulda läheb.
“Inimesed kipuvad istutama siis, kui soojaks läheb ja aias on mõnus askeldada. Aga siis tuleb tihti kuiv peale ja puu jääb kiduma. Kasvamaminekuks on just plögane aeg kõige parem,” väidab Maier. Ta lisab, et nõuistikut võib vabalt sügiselgi istutada, aga tema kogemuse põhjal ei taha inimesed sügisel istutamisega jännata.
Istikute müüjana teab Maier ostjate kurtmisi, et “puu ei läinud kasvama”. “Häda selles, et istutatakse tavaliselt suvilatesse, seal käiakse kord nädalas ja puu jääb janusse ning läheb välja. Tegelikult oli enda, mitte istiku viga, et ei viitsinud varakevadel istutada või korralikult kasta,” räägib Tani talu perenaine.
Sama lugu on lõikamisega: seegi töö tuleb teha varakevadel. Aga väetada võib sügiselgi. “Praegu on olemas sügisväetised, mida võib võra laiuselt kaevatud väikestesse aukudesse panna. See väetis avaneb kevadel, kui maa hakkab sulama,” selgitab õunakasvataja.
Kuna ajame Tani talu õues juttu õuntega kaetud laua taga, ei saa perenaiselt uurimata jätta, kuidas nende õunad nii värviküllased ja veatud on.
Viimase väitega pole perenaine nõus ja ütleb, et tänavu läks “Melba” saak kärntõve nahka. “Puid tuleb pritsida ja mida aasta edasi, seda rohkem satikaid tuleb. Mäletan, et vanasti ei olnud hirmsat pritsimist,” meenutab õunaaia perenaine.
Ubinate värvus aga pidi olenema mullast ning sellest, kas hoida õunapuudealune mustana või rohu all.
“Meil on kõik rohu all ja tänu sellele on õunad rohkem värvunud. Tihti ütlevad ostjad, et see pole see sort, näiteks “Antoonovka” kohta, kuna meie omad on roosapõselised,” selgitab Maier õuna näidates ja lisab lõpetuseks naerdes, et ostjaga pole mõtet vaielda, kuna tema on alati targem kui kasvataja. |
|
|
|
|
|
|
Kaebusteraamat
Reklaam
|
|
