Mida tähendab teile kui profikokale rahvustoit? Dimitri Demjanov (D.D): Profikokale tähendab rahvustoit kohustuslikult selle toidu tundmist, amatöör võib valida lemmikköögi nagu Vahemere maad, Hiina, India. Aga kui paljud profikokad endale selle küsimuse esitavad, siis see on juba suur samm edasi. Üks on küll selge – traditsiooniline eesti laud ei kao kuhugi. Kodusest toidust pikaajaline eemalolek, toiduharjumused on nii tugevad – must leib, hapukapsad, silk, sealiha, verivorst. Arengukava «Eesti Toit» aga aitab kokkadelgi teadvustada, et need ja teised toiduained ning road on olemas ja nendega peab töötama. Toomas Leedu (TL): Eesti rahvuskööki loen hetkel väga jõudsalt arenevaks. Seda tänu hetkeseisule, mil Eesti toit on muutumas popiks ja käib kampaania riigi tasandil. Meedia kajastab seda üsna palju ja ka tuntud peakokad ei pelga esitleda oma menüüdes rahvustoite või vihjeid sellele. Toidutootjad saavad sellest positiivse tõuke, kuna nende tooraine läheb kohapeal kaubaks. Üks nendest on kama, Eesti võimalik Nokia, millega üritatakse välisturu uksele jalga vahele saada. Usun, et see ei saa kerge olema, sest sissekujunenud maitse-eelistusi muutma sundida on üsna raske. Ükski Eesti toiduainetootjatest pole vist veel ära kasutanud Baruto vägitegusid. Kui see mees kõigi nähes midagi sööks, oleks see meediasündmus ja võiks hõlbustada mõne meie brändi tungimist Jaapani turule. Peeter Pihel (P.P): Kahtlemata on rahvustoit kultuuri osa. Rahvustoit - see oleme ju meie. See, mis toimub Londonis, rahvaste Paabelis ei saa olla meile eeskujuks. Muidugi ei tähenda see, et meie menüüdes peaksid iga päev olema sealiha ja hapukapsas. Aga rahvustoiduna tuleb seda väärtustada. Seda, mis meile harilik, tuleks esitleda eksootilisena Indrek Kivisalu (I.K): Ega Eesti toit profikokale midagi erilisemat ütle kui tavainimesele ja minagi olen tavainimene. Minule seostub see mingi üritusega - kas teemapäev, perekondlik sündmus, jõulud, kus me sööme verivorsti ja hapukapsast. Kui palju me menüüdest võib välja lugeda, et meie toidumajanduses on pandud rõhku eesti toidule? Meil on vaid kaks rahvuslikku restorani: Kuldne Notsu ja Eesti Maja restoran. Eesti toidumajanduses ei hinnata veel rahvuskööki ja menüüd piisavalt. Kuidas iseloomustaksite Eesti toitu? Milliste kodumaiste toorainetega see seostub? TL: See on arenev protsess. Seepärast on raske üheselt öelda, mis on Eesti toit. Arenev eelkõige tänu järjest suurenevale tootevalikule, mida omaks hakkame pidama. Astelpaju teeb juba võidukäiku ja vahel on tunne, et selle realiseerimisega on raskusi. Kasvatatakse lihaveiseid, vutte ja faasaneid. Forell on muutunud nii tavaliseks, et naljakas on teda pidada vääriskalaks. Vähke saab vähikasvatusest ja see on hea märk, sest haigused ja röövpüük on nende populatsiooni kõvasti vähendanud. Raske on aga pidada omaks kohapeal valmistatavat Mozzarella juustu või toodangut kohalikest jaanalinnufarmidest. Teine arendav tegur on kõik leidlikud kokad, kes tahavad ja viitsivad toorainega jännata. Eesti toitu iseloomustaksin kui veidi ülekaalulist ja tahumata noormeest, kes ei pälvi kenade neidude tähelepanu. Eesmärgi saavutamiseks peab ta kaalust natuke alla võtma ja ennast viisakamalt esitlema. See tähendab natuke kergemat toiduvalikut ja atraktiivsemat serveerimist. Dimitri Demjanov: Kõik, mis meil kasvab, lendab ja ujub, on meie köök. Me pakkusime Eesti toitu Brüsseli suuruselt teises kokakoolis. Meilt oodati üllatust. Aga meie eesmärk ei olnud üllatada, meie eesmärk oli pakkuda värsket, nauditavat toitu eesti toorainest, mida me teisiti maitsestame. Eesti köögi miinuspooleks on juurdunud kuvand rasvast nõretavast, suurekoguselisest ebatervislikust toidust. Aga ebatervislikult võib toituda ka Itaalias ja Prantsusmaal. Inimene peab tegema selgeks, mis millega kokku käib, kui palju kaloreid ta vajab, millises järjekorras sobib, mida enne, mida pärast süüa, kui tihti ta peab sööma. Eesti kokad peavad õppima tegema eesti toorainest kvaliteetseid tooteid. Neist ei ole turul kunagi küll. Kui Eesti sink on parem kui Prantsusmaa ja Itaalia oma, siis peab see väljenduma maitses ja kvaliteedis ning see tagabki tarbija huvi. Toit on iga maa visiitkaart, materialiseeritud saadik. Me ei loo suhteid ainult diplomaatia teel, vaid ka maitsete teel - armastus ja arvamus käib kõhu kaudu. IK: Eesti toitu ei ole lihtne määratleda, see ei saa olla matemaatiliselt must-valge, et see on eesti toit ja see ei ole. Igaühel on oma arvamus ja eelistus. Me võime teha odrakruubivokki ja küsida, kas see on Eesti toit? Seepärast on ka Eesti toidu defineerimine oluline. Meil on nii palju rahvuslikke mõjutusi nagu kõigil maailmatoitudel. Isegi väikeses Eestis endas on igasugu mõjutusi. Setu- ja Võrumaal on tuntavad slaavi mõjud. Aga isegi Vene köök on saanud mõjutusi, ennekõike Prantsusmaa köögist. Eesti toitu iseloomustab eeskätt kodumaine tooraine ja lihtne talupoeglik lähenemisviis. PP: Eesti toidu juures on oluline kultuuriline taust; see, kust me tuleme ja kes meid on valitsenud. Eesti toit on lakooniline, lihtsakoeline, praktiline söök.
> Loe edasi |
