Mis seostub Teil sõnapaariga Eesti toit? Verivorst ja hapukapsad. Sellepärast elataksegi jõuludest jõuludesse, et saaks verivorsti ja hapukapsaid. See on selline lahe traditsioon. Ma olen ise elanud paar aastat isa juures maal, seal sai jõulude ajal päris hoolega selline menüü kokku pandud.Mida Te ise tavaliselt sööte? Praegu ei ole ma veel oma rütmi käima saanud, nii palju on olnud askeldamist kooli ja muu elu vahel, seega ei ole ka söömisrütm veel paigas. Tervislikud toidud on kindlasti lõhe ja eriti punane liha - see on väga valgurikas. Samuti on seenekaste näiteks väga toitev, kui sööd siis ikka tunned, et kõht on täis ja päris tükk aega. Mitte nii, et tunni aja pärast otsid juba kohta, kust süüa saaks.
Kas see, et Te olete tippsportlane mõjutab seda, mida sööte? Kindlasti mõjutab, ka peab tippsportlasel olema väga täpne söömisre˛iim. Õnneks ei ole aga inimese organism nagu tuulelipp. Kui ta ka sööb midagi valesti, siis midagi hullu ei juhtu, peaasi, et ta seda pidevalt ei teeks. Kui kaks Big Macki süüa, siis see pole veel patt, aga kui niimoodi pidevalt toituda, siis see ei tooda tulemust.
Seega vaatate mida sööte? Toitumise osas on minul veel areneda, kui eriti arvesse võtta ka kõiki toidulisandeid. Teen koostööd toitlustusspetsialisti Mihkel Zilmeriga. Rääkisin temaga hiljuti ja ta ütles, et 67 meetrit ei ole midagi. Saame sügisel veel kokku, räägime asjad läbi ja siis läheb juba aste astmelt edasi. Kui rääkida toitumisest, siis on arenemisruumi palju, olen sellel alal veel roheline. Aga miks üldse on toitumine oluline? Tänapäeva spordis on tase nii kõva ja selleks, et seda taset üldse saavutada peavad toitumine, sh toidulisandid, treening ja puhkus olema viimase peal, sest muidu ikka korralikku tulemust ei tule. Kui käiksite nädal enne võistlusi ainult Mc Donaldsis söömas, siis mitu meetrit see tulemusest maha võtaks? Raske öelda, sest ma ei ole sellist eksperimenti teinud. Kui võistlesin 2003. aastal Pariisis, siis käisin enne võistlust McDonaldsis ja heitsin pooleteistkilose kettaga 63 meetrit. See oli minu jaoks üllatus. Lõõpsime, et Mc Donaldsi arvelt see tuli. Kui võistlesin järgmine aasta uuesti Pariisis, oli sama lugu - heitsin kahekilose kettaga juunioride rekordi kolme meetriga üle. Siis sai ka lõõbitud, et McDonalds aitas. Mille arvelt tulid Pekingi MMi maailmarekordid? Enne Pekingi MMi proovisime toitlustamisspetsialistiga ühte nippi – võtsin intervallmeetodiga spetsiifilist toidulisandit. Lõpptulemusena arendas see plahvatuslikkust ja kiirust, selle arvelt suurtulemus tuligi. Olete Te välismaal võistlustel olles kodumaisest toidust puudust tundnud? Pekingis tundsin puudust tavalisest kartulist, ka spagettidest ja tavalisest riisist. Hiinas on ikka omamoodi toit. Mõned asjad on jube vürtsikad, ka liha. Ma ikka vaatasin mida söön, et pärast ei peaks suu kustutamiseks tulekustutit otsima. Kas eesti mees on hea kokk? On, kui ta vaid viitsib süüa teha. Olen paljudelt naistelt kuulnud, et nende mehed on väga head kokad ja neile meeldiks vaadata, kuidas mees köögis askeldab. Põhiliselt siiski arvatakse, et ikka naised peaksid köögis olema ja seal möllama, olema leemekulbiliigutajad – nagu nad kunagi olid. Kindlasti sobiksid ka mehed naistega võrdselt kööki. Mida tähendab Teie jaoks tervislik toit? Sellele annab hea vastuse doktor Mihkel Zilmeri raamat «Normaalne söömine». Seal kirjutatakse kõikidest peamistest toiduainetest – piim, keefir, sai, leib, kartul, ka sellest, mida ühe või teise söömine teeb ja millal seda süüa. Tihti ei ole tähtis see, mida sa sööd vaid see, millal sa seda sööd.
Kui oluline on Teie jaoks toidu päritolumaa? Öeldakse, et eelista kodumaist, eks minagi ürita eelistada. Eestlane on ikka püüdnud hoida oma toiduaineid puhta ja looduslikuna. Välismaal tehakse omlettigi teinekord jahust või teab millest. Kõiksugu vahendeid leiab, kuidas asja odavamaks teha. Eesti toit on ikka eesti toit.
|
