Tarmo Kriisi arvates oleksid pensionisambad ja haigekassa ammu pankrotis, kui tööandjad ametiühinguid ja valitsust maa peale tagasi ei tooks. Foto: Peeter Langovits/Toomas Huik

Tööandjate Keskliidu seisukohti jälgides jääb vägisi mulje, et parim riigikord oleks orjanduslik kord. Peaasi, et tööjõule poleks vaja mingeid kulutusi teha?

Tööandjate pidamine orjandusliku korra pooldajateks on ajakirjanduslik vallatus. Orjanduslik kord tähendaks inimeste valikuvabaduse puudumist, kuid Eestis sellest kindlasti rääkida ei saa – meil luuakse ja lõpetatakse töösuhteid üsna tihti. Ma arvan, et see pole tingitud tööandjast, kes vahetaks töötajaid nagu sokke, vaid meie töötajad ise on muutustele üsna altid.

Samal teemal: Tööotsijaid alampalgale sundiv säte kadus seadusest (4)

Eestis on üsna suur tööjõupuudus. Firmad ostavad aktiivselt üksteiselt töötajaid üle ja see on suur stressiallikas päris paljudele ettevõtetele. Kui keegi leiab, et tema töötasu on ebapiisav, siis selles osas tuleb ikka endale näkku vaadata. Jutud, et tööandjad kuidagi oma kasumi arvelt palku kinni hoiaksid, on põhjendamatud.

Need mõned miljardid kroonid kasumit, mis Eestis teenitakse, on ikkagi väike summa ega võimaldaks kellelegi olulist palgatõusu. Lisaks suurem osa sellest reinvesteeritakse, ikka selleks, et tööviljakus ja kokkuvõttes ka palgad suureneksid.

Pole kunagi kuulnud, et Tööandjate Keskliit ja Ametiühingute Keskliit jõuaksid mingile üksmeelele. Lõputu sõda?

Ega tööandjate ja ametiühingute suhted pole kusagil väga sõbralikud. Ametiühingud on seda edukamad, mida rohkem nad küsivad. Tööandjate edu sõltub jällegi sellest, mida rohkem nad suudavad keelduda. Jõujooned jooksevad kusagilt sealt vahelt.

Tegelikult ongi tööandjate roll mitte kergelt järele anda. Kui vaadata kõiki ettepanekuid, mis on tehtud kulutuste suurendamiseks, näiteks sotsiaalkindlustussüsteemis, siis oleksid nii haigekassa kui pensiponisambad ammu pankrotis. Keegi peab nõudmiste esitajaid ju maa peale tagasi tooma.

Me oleme ettevõtjate poolt loodud sõltumatu organisatsioon. Meid ei puuduta valimised ega avalik arvamus. Võib jääda mulje, et me oleme sotsiaalküsimustest nihilistid, kuid ilmselt oleme me ainus organisatsioon, kes saab ettevõtluskeskkonna kaitsmisel oma arvamuse ausalt välja öelda.

Poliitikud neist asjust toetuse kaotamise hirmus siiralt rääkida ei saa. Ja kahjuks on see suutmatus töövõtjate probleemidega ausalt tegeleda viinud Eesti tööturu nii seadusandlikult kui institutsionaalselt väga nigelasse seisu.

Näiteks töölepinguseadus, mis on ju nõukogudeaegne pärand, kehtib meil juba viimased neliteist aastat ja pole ette näha, et keegi suudaks seda ümber korraldada. See näitab meie poliitikute nõrkust.

Miks pole tööandjate hinnangul ealeski võimalik nõustuda ametiühingute poolt küsitava miinimumpalgaga? Mis töö see üldse on, mis väärib miinimumpalka ja ei sentigi rohkem?

Ühtset definitsiooni muidugi pole. Minu arvtes peaks see olema kõige madalama kvalifikatsiooni ja tööviljakusega lihtne töö, kus ei nõuta mingeid erioskusi ja millega iga inimene võiks hakkama saada.

Riiklik alampalk on ületähtsustatud probleem. See on miinimumide miinimum, mida saab tegelikult tühine osa töötajatest. Tööandjad ja ametiühingud on läbirääkimistel loomulikult erinevatel positsioonidel. Tööandjatele, kelle toodangu hind kujuneb turul vabas konkurentsis, on põhimõtteliselt arusaamatu, kuidas on võimalik töötasu riiklikult kehtestada.

Sellisel kujul võiks miinimumpalk vabalt olemata olla. Enamikus riikides käib palga üle läbirääkimine ikkagi sektori või ettevõtte tasandil. Riiklikku sundi maksta mingit töötasu kohtab enamasti postsovetlikes riikides. Ma arvan, et Eestil oleks mingil hetkel mõistlik sellest loobuda.

Äkki näitab see ametiühingute usaldamatust tööandjate vastu, et nad oma liikmete kaitseks tahavad vähemalt minimaalse töötasu riigi silma all kokku leppida?

Pigem näitab see ametiühingute nõrkust – ametiühingud pole suutelised oma reaalsete tööandjatega palgaläbirääkimisi pidama. Siis üritataksegi kasutada sellist riiklikku sundi, kus appi tuleb ajakirjandus, avalik arvamus ja kõik muud tegurid, mida individuaalsetel läbirääkimistel pole võimalik kasutada. Ametiühingute praegune taktika on moraalsete argumentidega survestada tööandjate keskliitu, mitte aga pidada läbirääkimisi oma tööandjatega.

Viitasite juba enne töölepinguseadusele. Uut töölepinguseadust on ette valmistatud aastaid, kuid ametiühingute ja tööandjate keskliidu suutmatuse tõttu kokku leppida ei saa see iial valmis?

Eks ametiühinguid kannustab hirm kaotada garantiisid. Meie jälle oleme huvitatud, et töösuhete alustamine ja lõpetamine oleks võimalikult lihtne.

Eesti on üldse üks jäigemate töösuhetega riike maailmas. Rahvusvahelises võrdluses asume 111. kohal. Tööseadused on ülereguleeritud sätetega, mis tegelikult võiksid olla kollektiivlepingute objektiks. Kas pedagoogide töö- ja puhkeaja standardid tuleb ikka reguleerida seadusega? Milleks siis on ametiühing?

Seadus peaks reguleerima ainult minimaalse määra. Praegu on seaduses kõik töösuhete piirangud sätestatud ülemäära kõrgel tasemel ja see ei lase mingil dialoogil tekkidagi. Ja loomulikult tekivad siis ka need olukorrad, kus tööandja üritab vabaneda lisakoormustest, mis mõne töötaja eripäraga võivad tööandjale tekkida. Muidugi peab sellist käitumist taunima, kuid see on majanduslik paratamatus. Töölepingu seaduse jäikus on viinud massilise FIEde tekkeni ning ümbrikupalkade vohamiseni. Seadus lihtsalt ei motiveeri töölepinguid sõlmima.

Tööandjate Keskliit ise muidugi ka ühtki sammukest vastu ei astu. Isegi paaripäevast töövõimetushüvitise maksmist ei raatsi te enda kanda võtta?

Ma leian, et tööandjad ei pea vastutama töötajate eraelu eest. Liiatigi maksavad tööandjad praegu küllaltki kõrget sotsiaalmaksu.

Tundub, et kui raha puudu jääb, siis ei taheta seda mitte juurde teenida, vaid kohustusi teiste kaela veeretada. Selles mõttes pole meie positsioon suunatud mitte töövõtja, vaid riigi vastu. Vahendid ravikindlustuseks tuleb leida mujalt, mitte tööandjate lisakoormiste kaudu.

Eestis jääb palgatöötajaid järjest vähemaks ja sellises olukorras on tööandjate ja töövõtjate koorimine lubamatu. Kui nii riik ise kui ka FIEd maksaksid sotsiaalmaksu vähemalt alampalga pealt, nagu seda teevad tööandjad, siis oleks Eesti sotsiaalkindlustuses kohe juures umbes miljard krooni ning haigekassas 400 miljonit.

See, et paljudes riikides on tööandjatele selline kohustus pandud, ei tule mitte sellest, et tööandjad oleksid seda väga ise soovinud.

See on juhtunud ikkagi sellepärast, et nendes riikides on olnud samasugused probleemid ja tööandjad pole suutnud survele vastu seista. Ja öelgu avalik arvamus siinkohal mida tahes, seda ettepanekut pole meie vastuseisu tõttu olnud võimalik viimased seitse aastat läbi suruda ja praegustes tingimustes oleme jätkuvalt ja jäigalt samal positsioonil.

Eelmine rahandusminister Taavi Veskimägi ütles, et ravikindlustuse probleem pole mitte selles, et raha on vähe, vaid selles, kuidas seda jagatakse. Olete ise haigekassa nõukogu liige, mida arvate selles väitest?

Teatud tõde on siin tõesti peidus. Kui haigekassa eelarve struktuuri vaadata, siis kõige kiiremini kasvav kulu on töövõimetushüvitised. Kuigi majandusel läheb järjest paremini, tööhõive suureneb ning inimesed elavad ja söövad järjest tervislikumalt, võetakse järjest rohkem haiguspäevi. Kas Eesti inimesed jäävad igal aastal 20% haigemaks, kui uskuda haigusrahade statistikat?

Kahtlen selles – töövõimetushüvitise saamine on pigem liiga lihtne.

Piirata tuleb töövõimetushüvitiste võtmist ja raha tuleb suunata tõeliste abivajajateni ehk eriarstiabile.

Üldse ei peaks tööandjate ja ühiskonna huve vastandama. Meie survel langetatakse töötuskindlustuse maksemäärasid, reformitakse kutseharidussüsteemi, vähendatakse ümbrikupalku ja tehakse palju muid asju, mis kokkuvõttes suurendavad kõigi heaolu.

Tööandjate keskliidu ühe liikme AS Kalevi juht Oliver Kruuda tegi kena kingituse meie sisepoliitilisele suurkujule – jutt käib sellest Keila-Joa suvila müügist poole miljoni eest. Milline on teie arvamus sellise tehingu kohta?

Meie siin keskliidus tegeleme sotsiaaldialoogi, mitte oma liikmete äriasjadega. Seda esiteks. Teiseks pole Kalevi kommivabrik aktiivne liige mitte ainult ettevõtlusorganisatsioonides, vaid ka muudes ühiskondlikes liitudes. Meie lähtume oma tegevuses ikkagi põhikirjalistest ülesannetest ning oma liikmete äritegevusele hinnanguid ei anna. Jäägu see ajakirjanduse pärusmaaks.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3