Mitu kuud väldanud uuringu ajal jälgiti veebilehtede sisu 45 riigis ja selgus, et neist 21s on internetis leviv info rangema või leebema riikliku kontrolli all. ONI hoidis silma peal enam kui 120 netikülgi haldava firma tuhandetel veebilehtedel. Üllataval kombel selgus, et ei tsenseerita mitte ainult poliitikauudiseid, vaid ka veebipõhiseid teenuseid, näiteks takistatakse suhtlustarkvara Skype kasutamist või netiportaali Google kaarditeenuse Maps kasutamist.Tsenseerivad ka firmad ONI märkis, et veel 2002. aastal tsenseeriti ülemaailmse infovõrgu sisu sel moel vaid mõnes riigis. 41 riiki, milles sõnavabadust jälgiti, valiti välja peamiselt kahest kriteeriumist lähtudes: oli põhjust oletada, et riigis piiratakse infolevi, ja samas pidi uurijail seal ohutu olema. Mõned Euroopa riigid ja USA jäid uuringust välja seetõttu, et seal tsenseerivad veebilehti pigem neid haldavad firmad kui riigiasutused. Kõige terasemalt hoiavad valitsused veebil silma peal Birmas, Iraanis, Pakistanis, Saudi Araabias, Süürias, Tuneesias, Araabia Ühendemiraatides ja Jeemenis. Lisaks piiratakse sõnavabadust Aserbaidžaanis, Bahreinis, Hiinas, Etioopias, Indias, Jordaanias, Liibüas, Marokos, Omaanis, Singapuris, Lõuna-Koeras, Sudaanis, Tadžikistanis ja Vietnamis. Tsenseerimise põhjustena kerkisid uuringus esile peamiselt kolm ettekäänet: poliitilised huvid, julgeolek ja sotsiaalsed normid. Kui juba, siis juba «Vaid mõnes riigis takistatakse ainult mingite teatud materjalide – olgu siis usuliste, poliitiliste või pornograafiliste – levikut,» märkis uuringus osalenud Cambridge’i ülikooli teadur Rafal Rohozinski. Tavaliselt piiratakse tema sõnul mitut liiki teabe kättesaadavust. Harvardi ülikooli õiguskeskuse direktor John Palfrey märkis, et tsensuur on äärmiselt kahetsusväärne seetõttu, et seda tehakse varjatult. «Ükski riik ei tunnista, et me takistame teie ligipääsu nendele ja nendele materjalidele,» märkis ta. See tähendab tema sõnul, et inimeste maailmapilti moonutatakse, ilma et neil sellest aimu oleks. (PM) |
