Kosovo paikneb Balkanil, Euroopa teada-tuntud «püssirohukeldris», mis võib
iga hetk aga uuesti õhku lennata. Püssirohuks on kahe rahvuse, serblaste ja
kosovolaste, erinev visioon Kosovo tulevikust.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Sqhiptare
to frank: ei mingeid tsurkasid, vaid tegemist on kosovo-albaanlastega. Väga söbralik , kuid kahjuks...
to: frank
sa võiksid oma serbia-sõbraliku suhtumisegfa minna teistesse piirkonnariikidesse misjonäritööd tegem...
|
|
Jätkuna Jugoslaavia kodusõjale (1990-1995) ründasid serblased Miloševici
juhtimisel Kosovo piirkonnas albaanlasi, et see territoorium neist puhastada.
Serblaste rünnaku nurjas aga NATO, kes saatis agressorite vastu oma õhujõud.
Pärast Serbia vägede peletamist Kosovost on olukord mõnevõrra küll rahunenud,
kuid etnilised konfliktid pole kusagile kadunud.
Serblastel on kindel põhjus, miks nad ei taha Kosovot albaanlastele
loovutada: Kosovo on Serbia riigi häll. Albaanlased aga rändasid Kosovosse paar
sajandit tagasi ning populatsiooni kiire kasvu tulemusel on nad spontaanselt
serblastelt hälli üle võtnud. Praeguseks moodustavad albaanlased Kosovo
populatsioonist 90-protsendilise enamuse ning peavad seda piirkonda oma
koduks.
Usk eristab rahvused
Külastusretk Kosovosse algas märtsikuu lõpus bussisõiduga Belgradist. Kuna
kontroll piiril on range, tuleb tähelepanelik olla, et Serbia poolt Kosovosse
jõudes UNMIK (Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni Missioon Kosovos) sõduritelt
piiriületuse kohta templi passi saab. Vastasel juhul ei lasta reisijat pärast
Serbiasse tagasi.
Kasutades Kosovosse sisenemiseks teisi riike, nt Makedooniat, Kreekat,
Albaaniat, nii range kord ei kehti - juba see näitab Serbia riigi suhtumist
Kosovo piirkonda.
Esimeseks peatuseks oli Põhja-Kosovo linn Kosovsko Mitrovica, mille rahvaarv
on ligikaudu 120 000. Elu Mitrovicas on kui albaanlaste ja serblaste
vahelise konflikti musternäidis Kosovos. Linnast voolab nagu piirina läbi Ibari
jõgi, jaotades asula Põhja-Mitrovicaks (serblaste pool) ja Lõuna-Mitrovicaks
(albaanlased). Sillad jõel on UNMIK teenistujate valve all. Kurb tõsiasi on aga
see, et kui ühe rahvuse esindaja satub valele poole jõge, ootab teda
terroriseerimine või julm vägivald.
Kriitilisest olukorrast hoolimata tunduvad inimesed tänavatel olevat väga
rahulikud – pole mitte ühtegi märki agressiivsusest. Erinevalt Serbia-poolsest
linnaosast on albaanlaste poolel tänavad enamasti täidetud meestega, kes Kosovo
suurest tööpuudusest tingituna - see on ligikaudu 70 protsenti - sisustavad
oma aega tänavail jõlkumisega. Naiste puudumine avalikes kohtades on seotud
islamiga, mis piirab nende õiguseid ja liikumisvabadust.
Linnapildis tekitavad kontrasti ühelt poolt hoonete varemed ja lõpmatud
prügihunnikud, teisalt eurorahade eest rajatud infrastruktuur ja araablaste
spondeeritud (loe: propageeritud) mošeed, ususümbolid. Usk ongi see, mis kahte
rahvust suuresti eristab: serblased on õigeusklikud, albaanlased järgivad aga
islami traditsioone.
2004. aasta märtsirahutuste jooksul põletati Kosovos maha mitu
õigeusukirikut. Põletamise eesmärgiks oli muidugi serblaste väljatõrjumine
(etniline puhastus) «oma» territooriumilt. Näiteks elas Lõuna-Mitrovicas lisaks
serblastele ka mustlaste vähemus. Mustlaste eemaleajamiseks põletasid
albaanlased kogu nende Roma Mahalla aguli, mille populatsioon oli
üheksakümnendate lõpus kuni 8000 inimest.
Praegu käivad sellel territooriumil ehitustööd: Norra ja Taani
heategevusorganisatsioonid (Norwegian Church Aid ja Danish Refugee Councel)
püstitavad mustlastele moodsad korterelamud, millest kosovarid võivad ainult
unistada. Seni on põgenikelaagreist tagasi tulnud umbes 300 inimest ning suve
lõpuks peaks antud linnaosa elanike arv küündima 500ni.
Mitrovica tänavad tunduvad olevat äärmiselt turvalised, sest NATO ja ÜRO
egiidi all patrullivad seal mitme riigi sõdurid ja politseinikud. Korda hoiavad
näiteks Ameerika ühendriikide, Kreeka, Taani, Prantsusmaa, Saksa ja Rootsi
rahuvalvajad. Ka Eesti 27 rahuvalvajat moodustavad rühmasuuruse üksuse Taani
pataljonist Mitrovicas. Eesti luurerühmale ESTRIF-1 on usaldatud 150 km² suurune
ala Serbia piiri läheduses Mitrovicast idas, kus nad patrullivad ja rahu
hoiavad. Eesti kontingendi vanem on kapten Andres Parve, kes on teenistuses koos
veel kahe kaitseväelasega Kosovo Relvajõudude (KFOR) peastaabis Pristinas.
ESTRIFi eripäraks on asjaolu, et see moodustati sõduritest, kes valiti välja
juba ajateenistuse jooksul. Enne missioonipiirkonda saabumist osalesid nad
väljaõppel Eestis ning pataljoni kooseisus juba Taanis. Eestlased tunnevad
ennast Kosovos väga mugavalt – see pole päris Afganistan, kus võib iga nurga
peal “vabadusvõitleja” kirbule jääda.
Rahvusvaheliste rahumissioonide kriitikud küsiksid kindlasti, mis mõttega me
oma sõdureid Kosovos hoiame, kui seal midagi ei toimu - nende jaoks on see
ressursi raiskamine. Samas aga hõõgub rahvustevaheline viha siin just pinna all
ning selle esilekerkimisel peavad meie sõdurid sekkuma täie tõsidusega.
Rahu või mitte, aga tegelikult annab Kosovo missioon sõduritele
koostöökogemuse teistest rahvustest üksustega ja parandab Eesti liitlasstaatust
NATOs, ÜROs, ELis. Kuidas me saame loota tulevikus oma liitlaste abile, kui me
nende tegevust ei toeta isegi mitte sümboolselt. Lisaks kõigele eelnevale
kasvavad välismissioonidel käinud noormeestest kui kõige kogenenumatest välja
Eesti sõjaväe liidrid. 30 noormehe koju toomine ei tähenda Eesti vabariigi
eelarves nõnda suurt kulude kahanemist, et näiteks märkimisväärselt pensioni
tõsta. Pealegi, rahuvalvajateta pole Kosovos ka rahu.
> Loe edasi |
