Indias käimine õpetab Eesti elu teistmoodi hindama

Ärkasin pärast Indiast tagasijõudmist Pärnus ja imestasin, kui avar, vaikne ja puhas on meie magamistuba. Hommikul võis kraaniveega hambaid pesta, tänaval ei tüüdanud keegi müügipakkumistega.

VIIMASED KOMMENTAARID Ranno Me tegime üsna sarnase  tripi ja ise soovitaks  võimalusel rännata  rongiga. Rongipiletid  saab netist v... villu Väga huvitavalt ja  värviliselt kirjutad,  olles ise natuke  rändamas käinud jääb  selline mõnus asjao... Teised kommentaarid

Mõte üksinda kolmeks ja pooleks nädalaks Indiasse minna küpses tasapisi. Ajapikku hakkasid rühmareiside rahvuslikud õhtusöögid, kohustuslikud poeskäimised ja vaatamisväärsuste uste tagant läbijooksmised närvidele käima. Üksi näeb rohkem ja kulutad poole vähem, kirjutab Teet Roosaar Pärnu Postimehes.

Soome lennufirma Finnair korraldas 8.-22. veebruarini seoses «Tourestiga» lennukipiletite sooduskampaania. Mumbai edasi-tagasi piletid algusega Tallinnast maksid 5971 krooni.

Lennukompanii koduleheküljelt inglise keeles lennukipileti ostmiseks on vaja krediitkaarti. Kutsusin kolleeg Silja Joone kui kogenuma reisija igaks juhuks kõrvale, aga kõik oli lihtne ja loogiline. Poeg nägi Air Balticu kodukalt Rooma pileti ostmisega tunduvalt rohkem vaeva, kuni taipas, et ühte kohta on vaja linnuke panna.

Pilet ostetud, polnud enam tagasiteed. Saatsin tähitud kirjaga Helsingis asuvasse India saatkonda passi, viisaavalduse, pildi ja 60 eurot. Kahe nädala pärast oli viisaga dokument käes.

Lasin end A-hepatiidi, kõhutüüfuse, teetanuse ja marutaudi vastu vaktsineerida. Perearst kirjutas välja malaariarohu retsepti. Ostsin apteegist peale malaariarohu antiseptiku, kõhulahtisusevastased kapslid, märgi salvrätte ja kõrvatropid. Veel said muretsetud seljakott ja õhuke fliistekk.

Teekonna planeerimisel olid abiks eestikeelne foorum www.trip.ee ja Estravelist ostetud India Lonely Planet. Selles raamatus on kõik vaatamisväärsused, kaardid, hotelli- ja restoranisoovitused, hoiatused jpm.

Interneti-aadressil http://www.makemytrip.com on avaldatud India siselendude graafikud. Pileteid ette osta pole mõtet, küll võiks Indiasse jõudes enamiku lennukipiletitest ära osta. Mina tegin viis siselendu, ühe lennu hind oli 637–1300 krooni.

Broneerida pole vaja

Maandusin Mumbais ja sõitsin ettemakstava (pre-paid) taksoga rahvusvahelisest lennujaamast kohalike lendude jaama. Takso eest tuli tasuda kassasse. Tark on sealt saadav talong taksojuhile anda alles pärast kohalejõudmist. Muidu viib ta teid jumal teab kuhu.

Lennujaamas on lennufirmade putkad kohe sissepääsu ees. Olin makemytrip’ist graafikud ja orienteeruvad hinnad välja printinud ning ostsin kohe Goa ja osa järgnevate lennureiside piletid ära. Edasilennu ootamiseks kulus paar tundi, oleks rongiga läinud, pidanuks keskööni passima.

Goa tähendab ligi 120 kilomeetri pikkust rannikujoont. Mina läksin lennujaamast 70 kilomeetri kaugusel asuvasse Palolemi randa, kuhu sõitmiseks kulus tund. Sõiduvahenditest oli valida 250 krooni maksev takso, 125 krooni maksev mootorratas ja 13 krooni maksev liinibuss (ümberistumisega Margaos). Et bussisõiduks kulunuks ligi kolm tundi, valisin mootorratta.

Palolemis tasub jalutada otse randa, mitte lasta end enne seda rajalt maha võtta. Rannaäärsed hütid maksid märtsi lõpus (turismihooaja lõpus) 75 krooni, osa nägid viisakamad, osa vähem viisakad välja. Kui vähegi võimalik, tuleks võtta ööbimine, kus on oma WC ja dušš ning hoiduda öösel lärmava baari kõrval toa võtmisest.

Neile, kellele palmide all rannaliival vedelda meeldib, on Palolem tõeline paradiis. Siiani ajab suu vesiseks, kui meenutan kohviku Cuba (www.cubagoa.com) mereannipastat ja kookospiimaga banaanipirukat. Interneti-kohvikuid on igal sammul, teoreetiliselt peaks saama neljakroonise minutihinnaga Eestisse helistada, kuid minul ei õnnestunud küll kordagi ühendust saada.

Kes soovib, võib kogu Goa puhkuse alkoholijoobes olla. Ports rummi Old Monk maksis kümme krooni.

Delhi meenutas algul Kairo turgu

Tahtsin Indiat, mitte rannaliiva näha ja lendasin Delhisse. Seljakotituristide hotellid asuvad New Delhi raudteejaama juures, mis esmapilgul meenutas Kairo turgu. Algul võivad kitsad ja räpased tänavad veidi ehmatada, aga tegelikult polnud mingi kunst seal vajalikku kohta üles leida.

Peatusin vähem kui saja krooni eest ööpäevas hotellis Smyle Inn (www.smyleinn.com). Ümbruskonnas on lugematul arvul ka teisi hotelle. Kui olete sundvaliku ees, tasub hotellituba võtta esialgu üheks ööks ja hiljem ringi vaadata.

Ärge oodake, et teid India odavamates hotellides väljakäigupaber, käterätt jms asjad ootavad. Kõik, mida kokkulepet tehes ei ole, puuduvad või on lisatasu eest.

Delhi vaatamisväärsused leiab igaüks Lonely Planetist või Eesti turismifirmade kodulehekülgedelt. Omalt poolt soovitan kindlasti Akshardhami templikompleksi (www.akshardham.com), kus kulub vähemalt pool päeva. Nautige, kuidas lõbustuspargi elemente kasutades hinduismi propageeritakse.

Delhist lendasin Varanasi, paludes varem Delhi hotellis telefonitsi Varanasi hotellis Ganpati Guest House (http://www.ganpatiguesthouse.com/) tuba kinni panna. Olin seda juba kodus netist vaadanud ja tahtsin kindlasti Gangese kaldal ööbida. Ekslemiste vältimiseks tellisin hotelli auto lennujaama vastu.

Jälgige kohalike argiaskeldusi

Varanasi kõige huvitavamad vaatamisväärsused on hommikud Gangese kaldal. Neid võib jälgida paadist, aga ka lihtsalt jõe ääres jalutades. Hommikune päike annab linnale sooja kuldse valguse, mille paistel inimesed oma päeva alustavad.

Kuldses templis ja Manikarnika põletusghatil tehakse lollid eurooplased rahast lagedaks. Nägin, kuidas üks valge naine templis munga järel jalutas ja kümneeuroseid annetas. Kui te siiski templisse otsustate minna, varuge väiksemaid rahatähti. Aga midagi ei juhtu, kui minemata jätate, Akshardham on huvitavam.

Manikarnika põletusghat on kõige suurem ja hulk inimesi on valmis teile kohe giidiks hakkama. Samas ei keela keegi väiksemal ghatil põletusmatust vaadata ja Internetist teavet juurde otsida.

Kes Varanasi ja üldse India vastu põhjalikumat huvi tunneb, võiks lugeda Lii Undi Varanasi päevaraamatut. Mati Undi lesk elas selles linnas peaaegu aasta.

Indias kohtab tihti hindude püha sümbolit svastikat (haakristi). See on näiteks sõidukite esiotsa küljes ja peaks teel olijaid kaitsma. Lugesin lehest, et tuhanded India arstid soovivad svastikat ametisümbolina kasutada, kuid riik on esialgu tõrjuv.

Varanasist lendasin Khajurahosse.

Khajurahos on peale grupiseksi muudki

Khajurahos ööbisin hotellis Lakeside (http://www.geocities.jp/khajuraho_lakeside/home.html), mis asub UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja kantud templite läänegrupist 50-60 meetri kaugusel. Templite seintel võib näha grupiseksi ja suguühet hobustega, ent kui tähelepanelikumalt uurida, võib skulptuuride abil uskumuste ja argieluga tutvuda.

Ida- ja põhjagrupi lähedal asub Khajuraho küla. Uudistasin lehmasitast kooke pätsivat tüdrukut, meie metssigade sarnaseid India kodusigu ning pikkade sarvede ja kanaharja meenutava lotiga lehmi.

Kohtasin nii ausaid kui ebaausaid inimesi. Üks müüja keeldus pakitud maiustusi müümast, sest nende realiseerimisaeg oli läbi. Üks noormees soovis paarikümne meetri kauguselt pileteid ostma minna ja kibeles isegi kassa kõrval, et minult raha võtta ja kassasse ulatada.

Liiga pealetükkivad teenustepakkujad panin kiiresti paika ja suurlinnades üle tee minemisega ei tekkinud samuti probleeme, sest ma lihtsalt läksin.

Khajurahost Agrasse sõitsin pea terve päeva bussi ja rongiga. Piletid ostsin hotellist, koos teenustasuga maksid nad midagi alla saja krooni.

Jhansi raudteejaam lõi esialgu pahviks, sest kõikjal olid ainult hindikeelsed sildid. Küsisin paarilt inimeselt ja sain teada, milliselt perroonilt Agra rong väljub. Vaguni number oli ilusti koos istekohaga piletile märgitud.

Agrasse jõudis rong tund aega graafikust hiljem. Seljakotituristid ei saanud vagunist väljudagi, kui kari mutte sisse trügis. Pressisime viis minutit, kuni maha saime.

Ööbimiseks vaatasin Lonely Planetist Taj Mahali lähedal asuva hotelli Shanti Lodge, 62 krooni öö. Motorikša leidmise ja kohalejõudmisega polnud probleeme, kõik aadressid ja hinnad on koos kaardiga reisijuhis kirjas. Peaaegu igal seljakotituristil oli Lonely Planet näpus, üks määrdunum kui teine.

Taj Mahali minnes tasub taskulamp kaasa võtta. Väljast vaated on nagunii imeilusad, aga sees valgustust pole. Näete imepeeneid mosaiike paremini, kui taskulamp kaasas on.

Bussis esitleti ravimeid ja raamatuid

Bussiga Agrast Rajastani pealinna Jaipuri sõitmine oli omaette kino. Väljasõit hilines poolteist tundi, vahepeal toimus ravimite ja raamatute tooteesitlus, erabuss topiti viimase võimaluseni täis.

Jaipuris kogesin esimest korda, et soovitud hotellis on kõik kohad kinni. Võtsin Sunder Palace’is (www.sunderpalace.com) 150kroonise toa, mis kõrval asuvas odavhotellis elava 70-aastase inglanna ahhetama pani. See ei takistanud tal ahvide templis käimise eest kolm korda üle maksmast, sest rikšajuht naeratas malbelt ja ütles: “Makske nii palju, kui õigeks peate.”

Keskvalitsuselt eritingimused välja kaubelnud Rajastan on maharadžade ja elevantide riik. Muide, India osariigid olevat omavahel erinevamad kui Euroopa riigid.

Sõitsin elevandiga. Saja krooni eest jalutas 25 aasta vanune Buna keset sõiduteed autode vahel ligi kilomeetri, mina koos elevandijuhiga sadulas.

Küsisin mehelt, kas niimoodi masinate vahel sammudes ühtegi õnnetust pole juhtunud. «Ei,» vastas ta, «ükski auto pole elevandiga jõudu katsuda soovinud.»

Elevandiga oli mugavam sõita kui kaameliga, astus ja rappus aeglasemalt. Nii elevant kui kobra, kellega pildistamist pakuti, võtsid peremehe käsul pildistamispoosi sisse.

Ei, ei, ei, ei, ei, ei, ei

Viimane peatuspaik oli Mumbai, kus püüdsin võimalikult vähem aega olla. Teadsin, et see on kallim ja kerjused pealetükkivamad. Et kerjajatest lahti saada, tuleb öelda «dzalla» või «dzao». Proovisin neid sõnu ka agaramate kaubapakkujate peal ja nad olid üdini solvunud.

Indias tasub toetada samu väärtusi mis Eestiski. Kui inimene teeb usinalt tööd, võib selle eest rohkem maksta, mitte niisama igale küsijale raha jagada. Andsin jootraha kümneaastasele poisile, kes Agra katuserestoranis hommikul laudu teenindas, ning rikšajuhtidele, kellega pikemalt kusagil kaugemal käisin. Eriti vaeselt tundusid elavat Khajuraho jalgrattarikšajuhid.

Enamasti tuleb igal pool öelda «ei, ei, ei, ei, ei, ei, ei». Te lihtsalt ei suuda kõiki indialasi üleval pidada või igasse kauplusesse sisse vaadata seetõttu, et see on kutsuja pood.

25 päeva kestnud reis läks maksma 21 600 krooni. Tegelikult isegi vähem, sest ruupiaid jäi 750 krooni väärtuses üle.