Mis mulje on jätnud külalistele hoone, mis pole üksnes maailma kuulsaim, vaid ka turvatuim?

Jana Rehemaa oli pärast ekskursiooni Valgesse Majja koos kaaslastega selle ees heledal trepil juba ritta võtnud, kui saabus hoone peremees, president George W. Bush. Aprilli alguse soe ilm lubas Rehemaal kanda lahtise kaelusega musta kleiti, mille ta oli pool kuud tagasi spetsiaalselt presidendi vastuvõtu jaoks ostnud.

Samal teemal: Ameerika annid Piret Loone, meie Ally McBeal Rando Allikmets: suurte vastuste leidmise lävel Armastus, seks ja... kinnisvara

Need noored olid kohale lennanud Ameerika teisest otsast, Coloradost ning kuulusid Boulderi ülikooli suusatiimi, kes oli võitnud USA kõrgkoolide meistrivõistlustel üldarvestuses esikoha. Seetõttu Bush neid oma residentsis vastu võttiski. Kuna Rehemaa oli oma alma mater’i suusatiimi liider, usaldasidki kaaslased just talle austava ülesande: kinkida Bushile ülikooli sümboolikaga dressipluus.

Nii see on. Teadaolevalt on teine Eesti inimene, kes maailma küllap kuulsaimasse majja viimati sattunud, samuti sportlane, Auburni ülikooli ujumisvõistkonnaga edukalt esinenud Jana Kolukanova.

Joovastus tõlketööst

Ilmselt ühe esimese Eesti esindajana pääses Valgesse Majja 12. oktoobril 1990 tollane peaminister Edgar Savisaar koos kolmeliikmelise saatjaskonnaga (Lennart Meri, Mihkel Mutt, Arvi Jürviste).

Ent kohtumisel osales viieski eestlane, Washingtoni lähedal Baltimore’is elav Tiina Ets, kelle USA välisministeerium oli napilt 24 tundi varem Ameerika Hääle toimetuse abil leidnud president George Bushi, praeguse presidendi isa tõlgiks.

Valge Maja nooruke protokolliohvitser, kes vabakutselise tõlgi Etsi vastu võttis, selgitas, kuhu istuda ja astuda, «et ma Bushile päris sülle ei komistaks», on Ets meenutanud. Neljaleheküljeline ülevaade andis talle aimu, millest kohtumisel juttu võib tulla. Teine ametnik juhatas ta ovaalkabinetti, presidendi tööruumi eestuppa.

Siis, mäletab Ets, tõukas keegi ukse lahti ning seal ta seisiski – president Bush, pikk ja sõbralik. Nagu head tuttavad tuleksid talle külla, jooksis mõte läbi Etsi pea, kui ta teistega kõrvuti hanereas seisis ning presidendile käe ulatas, samal hetkel kimbatusse sattudes: kas tema kui tõlk peab samuti kätt suruma? Protokolliosakond polnud selle kohta midagi öelnud. Siis lausus ta Bushile: «Ma tõlgin teile täna.» Bush naeratas ja vastas: «Ahah.»

Bush ja Savisaar istusid kamina ette kahele suurele tugitoolile, tõlgid nende kõrvale. Teistele oli kaugemal seina ääres kaks sohvat.

Kümneminutilisena kavandatud visiit venis ligi tunnipikkuseks. Ets seda ei märganud. Ta viibis justkui teisel planeedil – tõlkis nii, nagu jaksas.

Uku haarab ohjad

Eesti nüüdsel riigipeal Toomas Hendrik Ilvesel oli Valgesse Majja asja 1993. aastal, kui ta läks president Bill Clintonile üle andma suursaadiku volikirja. Tol kohtumisel tekitas furoori Ilvese kuueaastane Ukuks kutsutud poeg Luukas Kristjan, nüüdne Stanfordi ülikooli tudeng, kes nõudis näha keskkonnaaktivistist asepresidenti Al Gore’i. Ukul oli nimelt Gore’ile uudis teatada: ta kavatseb leiutada mootori, mis ei saasta õhku.

Clinton lasigi Gore’i kohale kutsuda. Ent veel enne, kui too saabus, jõudis Uku pärida Clintonilt, kus on Chelsea, tema tütar. Miks ta tema järele pärib, uuris Clinton. Aga sellepärast, et Chelsea räägib saksa keelt, kõlas väikemehe vastus. See oli väljakutse Clintonile, kes otsustas oma keeleoskuse proovile panna, ent tegi seda vigaselt. Ometi polnud Uku kiitusega kitsi: «Pretty good, Clinton,» («Täitsa hästi, Clinton,») kiitis ta.

Ilvese poeg avaldas muljet nii Clintonile kui ka viimaks saabunud Gore’ile. Kuu aega hiljem roheliste foorumil esinedes alustas Clinton ettekannet jutuga väikesest Ukust, kes valutab südant, kuidas maailma puhtana hoida.

Kõige rohkem on Valges Majas käinud aga Ameerika eestlased, kes on seal aktiivselt Eesti asja ajanud. Vello Ederma on arutanud Clintoniga maja läänetiivas Roosevelti toas, ovaalkabineti vahetus läheduses, Venemaa-küsimust ja NATO laienemist.

Samas toas palus USA administratsioon temalt kui ühelt Balti rahvaste esindajalt toetust Bosnia probleemi lahendamiseks, ning seal sõi ta kord Clintonitega lõunat, kui nood kutsusid külla Ameerika Hääle juhtkonna (Ederma töötas Euroopa osakonna asedirektorina). Jõulukülaskäigul 1997 kohtus ta esimese leedi Hillary Clintoniga, kellele kinkis kõik Eesti lehed, mis avaldasid pilte tema visiidist Eestisse, sealhulgas kuulsa rahvatantsufoto.

Ederma tunnistab, et visiite Valgesse Majja on alates president Richard Nixoni ajast olnud nii palju, et kõiki ta ei mäletagi. «Need on Washingtonis tavalised üritused,» nendib ta ja lisab: «Muidugi tuli iga kord visiidist ette teatada, nii et kui said Valge Maja värava juurde, oli su nimi juba kirjas. Näitasid isikutunnistust, millel foto, ja said sisse.

Kommid taskusse

Ühendatud Balti Ameerika Komitee büroojuht Karl Altau aitas 2004. aasta märtsi lõpus Valgel Majal korraldada NATO laienemise tseremooniat hoone lõunapoolsel õuel (South Lawn).

Igale rahvusrühmale, kelle kodumaa võeti NATO liikmeks, oli üritusele ette nähtud teatud hulk pileteid. Ning baltlaste esindusühing aitas neid jagada ka teiste Kesk- ja Ida-Euroopa ühenduste esindajaile, kokku paarile-kolmele tuhandele inimesele.

«Kuigi me siis Valgesse Majja ei pääsenud,» meenutab Altau, «toimus lõunaõuel suurejooneline aktus, kuhu tulid rääkima president Bush koos NATO uue seitsme riigi peaministriga. Õhtul oli pidulik vastuvõtt tuhandele inimesele Corcorani kunstigaleriis koos USA kõrgete riigiametnikega.»

Viimati käis Altau Valges Majas 2003. aasta mais, kui USA senat kiitis heaks NATO laienemise.

Mullu kevadel pääses koos viie Euroopa-kolleegiga Valgesse Majja president Bushi usutlema Postimehe välisuudiste toimetaja Kaarel Kaas, kes nüüd töötab rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse nooremteadurina.

Intervjuule eelnenud briifingul, mäletab Kaas, teatas 1950ndate stiilis triibulise ülikonnaga ja Humphrey Bogarti stiilis vuntsidega mees, et küsida võib presidendilt kõike, ent soovitas samas pöörata tähelepanu küsimuse esitamise laadile.

Kaasi üllatas, et ehkki Valge Maja peaks olema maailma turvatumaid kohti, ei torganud see sugugi silma. Hoone ees seisis vaid üks politseiauto, teine passis kaugemal. Maja katusel ilmus aeg-ajalt nähtavale peanupp, uurides, binokkel silme ees, ümbruskonda.

Pääslas, erinevalt paljudest lennujaamadest, ei pidanud turvakontrollis isegi kingi jalast võtma, ning metallidetektor töötas nii mahedal režiimil, et ei hakanud isegi pandla peale piiksuma. Murul märkas Kaas muretult silkamas kaht oravat.

Sisenenud au andva merejalaväelase pilgu all läbi klaasukse läänetiiba, mis meenutas Kaasile talveaeda, juhatati ta koos ametivendadega Roosevelti tuppa. Selle keskel seisis suur laud, laual karamellkommid.

«Kaua oodata ei tulnud,» mäletab Kaas. «Pikema eelhoiatuseta löödi uks lahti, sealt marssis sisse ülikondades ametnikke ja nende järel tuli Bush, kes asus kohe kätlema – energilisel, kiirel, sarmikal moel – ja istus siis laua taha. Kõik oli hästi lihtne.»

Valgest Majast lahkudes oli Kaas pistnud mälestuseks taskusse kaks klaaskommi. Need ei jäänud sinna kuigi kauaks. Teel hotelli pistis ta need põske. â

Valge Maja ohustajad: tuli ja külalised

Kui president George Washington kirjutas 1790. aasta detsembris alla seadusele, mis nägi ette Ühendriikide valitsuse rajamise Potomaci jõe kaldale, valis ta koos linnaplaneerija Pierre L’Enfantiga koha ka riigipea tulevasele residentsile. Selle ehitamiseks kuulutati välja konkurss, mille võitis üheksa osaleja seas iiri arhitekt James Hoban.

Presidendi elukoha ehitustööd kestsid kaheksa aastat, 1792–1800. Esimese elanikuna kolis sinna president John Adams koos abikaasa Abigailiga. Järgmine riigipea Thomas Jefferson otsustas pärast seda, kui ta 1805. aastal teiseks ametiajaks vande andis, lubada hoones korraldada rahvale ekskursioone.

Need tuurid muutusid aga sedavõrd menukaks, et aastal 1929, pärast president Andrew Jacksoni ametisse pühitsemist, pidi ta hoonest 20 000-pealise rahvamurru eest hotelli põgenema. Maja ümbritseval murul kallasid tema abid ohtralt välja apelsinimahla ja viskit, et külastajaid poriseks trambitud hoonest välja meelitada.

Suurim hävinguoht tabas presidendi residentsi 1814. aastal, mil inglased selle süütasid.

Ent alles 1901. aastal, president Theodore Roosevelti ajal, sai hoone aadressil Pennsylvania avenüü 1600 nimeks Valge Maja. Roosevelt lasi majale juurde ehitada ka läänetiiva, kus asub presidendi nüüdne tööruum, ovaalkabinet. 1929. aastal puhkes läänetiivas tulekahju. Idatiib lisati 1942. aastal president Franklin D. Roosevelti ajal.

Ehkki 1960. aastate algul lasi president John F. Kennedy abikaasa Jackie maja põhjalikult renoveerida, pole selle välisilme ega põhiplaan pärast idatiiva valmimist enam muutunud.

Kuuekorruselises Valges Majas on 132 tuba, 35 vannituba, 28 kaminat, kaheksa treppi ja kolm lifti. Lisaks on seal tenniseväljak, jooksurada, bassein, kinosaal ja keeglirada.

Segadus väravatega

Kuigi Mart Luik, kadunud Rein Kaarepere Sõnumilehe peatoimetaja, oli juba aegsasti Tallinnast asju ajanud, et pääseksin ajakirjanikuna Valgesse Majja USA-Balti ühisharta allkirjastamisele, näis viimasel hetkel, et midagi on ikkagi vussi läinud.

Oli jaanuar 1998 ning stažeerisin Fulbrighti stipendiaadina Washingtoni külje all Marylandi ülikooli ajakirjanduskolledžis. Selleks, et Valgesse Majja Eesti riigi ühe olulisema välispoliitilise saavutuse tunnistajaks pääseda, olin mõni päev varem välispressi keskuses oma isikut tutvustamas käinud. Ent sellegipoolest, kui saabusin viimaks Valge Maja väravasse, ei leidnud turvatöötaja mu nime ühestki nimekirjast.

See tekitas imestust. Kolm aastat varem, mil töötasin presidendi residentsist vaevalt 300 meetri kaugusel uudisteajakirja Newsweek toimetuses, läks majja pääsemine probleemideta. Kuid tollal, hakkas tasapisi meenuma, polnud Valge Maja ümber ka nii palju turvaplokke ja politseinikke, nagu neid oli tekkinud aastaks 1998. Meenus, et Newsweekist olin saatnud Eesti Päevalehele koguni loo, mis moodi igasugu hullud kodanikud on hakanud üha sagedamini Valgesse Majja üle aia ronima, piirdeaeda autoga rammima jne.

Viimaks selgus, mis lahti. Nimelt pääseb Valgesse Majja läbi mitme värava ning olin saabunud valesse pääslasse – sinna, kust sisenevad pika akrediteeringuga ajakirjanikud. Mul oli aga ühekordne sissepääsuluba. Tuli ümber aianurga teise väravasse minna.

Harta allkirjastamine toimus maja idatiivas idasaalis. Seal oli kohal kogu USA valitsuse ladvik eesotsas president Bill Clintoni, asepresident Al Gore’i ja välisminister Madeleine Albrightiga. Ehkki just mõni päev tagasi oli lahvatanud Clintoni armu- ja seksiskandaal Valge Maja praktikandi Monica Lewinskyga, polnud selle jälgi tema ilmes põrmugi näha.