|
Edgar Haaki intervjueeris Sakala.
Vanemteadur Edgar Haak, mida te praegu uurite?
Teen katseid uute külmakindlamate nõrgakasvuliste
õunapuualustega, mis on aretatud Venemaal, Lätis, Saksamaal ja Moldaavias. On
vaja välja selgitada, missugused neist nii viljakuselt kui vastupidavuselt meie
tingimustesse kõige paremini sobivad. Katsed on meil Läti, Leedu ja Valgevenega
ühised.
Nõrgakasvulisteks nimetatakse neid, millel on nõrgad juured. Puukesed vajavad
tugesid. See on tülikas ja kulukas töö, kuid puud hakkavad vilja kandma
varakult, juba kolmandal aastal. Kui neid istutada tihedalt, vahedega neli korda
kaks meetrit, mahub samale pinnale neli korda rohkem puid, võrreldes
tugevakasvulistega. Ühe puu saak on küll väiksem, kuid hektarisaak kujuneb
suuremaks ja viljad on ilusad.
Polli alustas madaltihedate aedadega tegelemist viimaste hulgas, sest olime
ettevaatlikud. Omal ajal katsetas neid Polli teadlane Jakob Palk, kuid need ei
pidanud meie külmadele vastu.
Mida saate seniste katsete põhjal öelda?
Mulle tundub, et meie tingimustes on kõige külmakindlamad Kesk-Venemaal
Mitšurinskis aretatud alused.
Viimasel seitsmel aastal olen tegelnud ka astelpaju väetamise probleemidega.
Astelpaju kohta polnud teada, mida ta kasvuks vajab ja kas üldse vajab. Tal on
juuremügarad ja nagu liblikõielisedki varustab ta end õhulämmastikuga.
Kirgiisias ja selle ümbruses kasvab ta ju metsikult. Katsed on näidanud, et
astelpaju ei vaja fosfor- ja kaaliväetisi, lämmastikku pole me proovinudki talle
anda. Need katsed on nüüdseks lõppenud.
Selle kultuuri puhul on kõige raskemad koristamine ja turustamine.
Käisin äsja Saksamaal Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal, kus ühes majandis
kasvab astelpaju 90 hektaril. Sakslased lõikavad oksad koos marjadega maha,
viivad külmhoonesse, kus neid hoitakse viis-kuus tundi 30-40 miinuskraadi juures
ning seejärel raputatakse. Pärast tuulamist viiakse marjad väiksema külma
kätte.
Paistab, et ega meilgi teist teed ole. See nõuab meilt teistsugust
koristustehnoloogiat, külmutuskambreid ja raputamisliini. Tootjad juba ajavad
asja. Viisime Pärnu kalakülmutusfirmasse prooviks mõne kastitäie oksi. Tulemus
pole veel teada.
Kas õunapuualustega tegelete sellest ajast, mil te pole enam
katsejaama juhataja?
Olen tegelnud põhiliselt õunapuuaedade agrotehnikaga. Olen ka aluseid
uurinud, kuid varem olid uurimise all niinimetatud tavalised õunapuud.
Aastakümneid tagasi pooldati õunapuuvahede mustaks harimist, et heintaimede
ja viljapuujuurte vahel ei tekiks toitainete ja mullaniiskuse kasutamises
konkurentsi. Viimasel ajal on igal pool, ka Pollis mindud üle
kultuurrohukamarale. Konkurents viiakse miinimumini rohu sagedase niitmisega.
Kui see jäetaks niitmata, saaks õunasaak mõningal määral kannatada.
Mul on olnud mitu pikaajalist katsete seeriat õunapuude istutamiseelse
sügavväetamise asjus. Mõttekas on anda õunapuudele istutamise ajal moonakott
kaasa: terve aed saab kas sõnnikut või mineraalväetisi või kõike korraga.
Esialgu ei vaja niimoodi rajatud õunaaed midagi peale lämmastikväetise.
Varem teada meetod sai meil lihtsalt järele proovitud ja selle headus leidis
kinnitamist.
Kust te pärit olete?
Võrumaalt Sõmerpalu vallast. Mu vanemad oli renditalupidajad ning olid
seetõttu sunnitud rändama. Üles kasvasin Põlvamaal Valgjärvel, mis on ilus koht.
Koolis käisin Otepääl, kus on veel rohkem ilu.
Valisin erialaks aianduse. 1954. aastal sattusin Polli praktikale.
Puuviljandus meeldis mulle, mind märgati ja kutsuti siia tööle. Sel ajal oli
Polli Teaduste Akadeemia taimekasvatusinstituudi filiaal.
Põllumajandusakadeemia lõpetamise järel saadeti mind hoopis Keila rajooni
Vasalemma traktorijaama piirkonna vaesesse Kalevi kolhoosi, nagu siis öeldi,
laia profiiliga põllumajandusspetsialistiks. 1956. aasta sügisel taheti mind
panna koguni sellesama kolhoosi esimeheks. Õnneks vabanes samal ajal Pollis taas
teadlase koht ning seda pakuti mulle.
Niisiis olete Pollis elanud ja töötanud 50 aastat.
Jah, detsembris saab 50 aastat täis sellest ajast, kui päriselt Polli tulin.
Ma arvan, et see on 75 eluaastaga võrreldes palju tähtsam juubel.
Algul hakkasin tegelema marjakultuuride sordiuurimise ja -aretusega, sama ala
peal oli Johannes Parksepp. Jagasime omavahel töö nii, et minu vaatevälja jäi
marjakasvatuse agrotehnika. Tegelesin sellega paar aastat. Seejärel suunati mind
Karja katsepunkti õuna- ja pirnipuusorte uurima. Sealt läksin aspirantuuri, oma
katsed tegin aga Pollis.
Mu kandidaaditöö teema oli «Vahekultuuride mõju noortele viljapuudele» ehk
mida viljapuude reavahedes võiks kasvatada. Pakkusin juurvilja, mis nõuab rohkem
niiskust suve teisel poolel. Juba siis selgus, et sagedase niitmise korral võib
reavahedes kasvada ka hein.
Viimasel ajal reavahedes kultuure kasvatada ei soovitata.
Millal asusite Polli katsebaasi juhtima?
1968. aastal, kui doktor Aleksander Siimon enam haiguse tõttu seda tööd teha
ei saanud. Koos filiaali juhataja kohustustega tuli ka instituudi
puuviljandusosakonna juhataja koht. Siis mõtlesin, et sain selle töö ajutiselt,
kuni sobivam leitakse. Aga olin Polli katsebaasi juhataja 23 aastat ja
osakonnajuhataja 26 aastat.
Missuguse hinnangu te sellele ajale annate?
Täitsin oma kohustusi nii hästi, kui oskasin.
Polli oli siis tihtipeale nii taime- kui loomakasvatuses sotsialistliku
võistluse võitja. Lehmi oli paarisaja piires ja töötajaid kokku 130.
Sissetulek oli päris hea. Ehitasime laboratooriumihoone ning sellega said
kõik teadustöötajad endale valged ja avarad ruumid. Nüüdseks on aknad vahetatud
ja hoone soojustatud. Rajasime õunahoidla, mida kasutatakse tänini, selle
renoveerimine seisab ees.
Aedu oli paarilsajal hektaril, neist on praegu veerand järel. Ma ei pea seda
kaotuseks. Meie ülesanne pole puuvilja kasvatada, vaid teha teaduslikku
uurimistööd, kusjuures toodang on selle tegevuse kõrvalsaadus. Praegune
suunitlus on õigem.
1992. aastal tehti Pollist riiklik katsejaam, mis allus
Põllumajandusministeeriumile, teaduse pool jäi maaviljelusinstituudile.
Tingimused olid selleks ajaks kõvasti muutunud ning majand hakkas põhja käima.
Võlg muudkui kasvas.
Teadlastel tekkis küsimus, kas olla või mitte olla, sest ilma baasita ei saa
midagi uurida. Allakäik kestis kolm aastat. Õnneks tundis põllumajandusülikool
eesotsas rektor Mait Klaasseniga meie vastu huvi. Ülikooli koosseisus oleme
1995. aastast. Siis kuulutati välja pankrot ning loomad ja hooned müüdi
maha.
Ühe lüpsikarjalauda omandasid meie endised töötajad, see on praegune osaühing
Sallasto. Keskuse laut on aga tühi, mullikalaudal katus sisse langenud ja
sõnnikuhoidla hävinenud.
Kuidas te seda kõike pealt vaatasite?
Õnneks polnud ma sel ajal enam direktor, olin sellest ametist 1991. aastast
prii. Aga süda oli selletagi raske: palju veeti ju võileivahinna eest laiali,
kuid võlgadest ikka lahti ei saadud. Ülikool kosis Polli koos võlgadega.
Nüüdseks on võlad klaaritud ja Pollil jälle jalad üsna kõvasti maas.
Kuidas sobib teile poole kohaga töö?
Mul on, jah, võimalus töötada pooli päevi ja see on väga meeldiv, kusjuures
detsembris ja jaanuaris ma ei tööta, olen lihtsalt kodus.
Minu peres kasvas kolm last. Praegu on mul kuus lapselast ja üks
lapselapselaps. Nad elavad kaugemal. |
