Ühendriikide president George Bush ei armasta tseremoonitsemist. Texaslik lihtsus ja otsekohesus tähendab muu hulgas kaaskondlaste sõbramehelikku kutsumist hüüdnimedega. Või suvel Peterburis toimunud G8 tippkohtumise ajal Saksa kantsleri Angela Merkeli üllatamist kiire õlamassaažiga. Kui aga Briti peaminister Tony Blair sel foorumil kogemata mikrofoni lahti unustas, kuulis kogu maailm, et Bush soovib pikkade kõnede pidamise asemel kiiresti koju naasta. Sest trenni tahaks teha.
Sushit ei söö Samasugune selgus iseloomustab ka presidendi toidueelistusi. Hommikuks helbed, lõunaks burger või võileib pähklivõi või grillitud juustuga. Õhtuks ehk midagi tahedamat, kuid mitte mingil juhul gastronoomilisi imesid, nagu sushi või aurutatud, «märg» kala. Riigipea lähikondlased olevat kohe pärast tema Valgesse Majja kolimist kööki teatanud, et kui kala pakutakse, peab see olema praetud või hautatud...
Vahel tavatsevat riigipea keskpäevase treeningu järel Valge Maja keldrikorrusel asuvasse kööki sisse astuda, et kokalt uurida «Cookie, what’s cooking?» (kokake, mis keeb?) ja siis pottidesse kiigata. Erinevalt abikaasa Laurast ei pea George Bush oluliseks, et taldrikule jõudev oleks võimalikult värske ja mahepõllunduslik, ning on vahel pärast eriti tervislikke sööke tulnud lausa kurtma, et need küll tema jaoks ei olnud. Kui esimene leedi reisile siirdub, on köök saanud Valge Maja sügavusest käske asendada menüüs näiteks lõhe ja arugula salat tex-mex’ilike tšilli ja natšodega.
Selliseid lugusid teab rääkida 11 aastat Valges Majas esmalt Clintonite ja seejärel Bushide perele keetnud-küpsetanud meisterkokk Walter Scheib, kelle jaanuaris ilmuv raamat «Valge Maja peakokk» on Ameerikas juba praegu elevust tekitanud, sest muu hulgas kõrvutab ta seal kahe esimese perekonna söömisharjumusi.
Liiga elitaarne ja prantslaslik Scheib tunnistab, et midagi skandaalset temalt muidugi ei kuule, sest iga Valge Maja töötaja peab kinni kirjutamata aukoodeksist. «Me küll teame igasuguseid asju, kuid ei räägi neist,» märgib ta napilt ühes intervjuus. Ent mõne detaili jagamist mees siiski suureks üleastumiseks ei pea. Küllap ka seetõttu, et ligi kahe aasta eest pidi ta Valge Maja peakokamütsi oma senisele abile loovutama, sest – nagu Scheib diplomaatiliselt märgib – esimene leedi Laura Bush ning ta lähikondlased soovisid menüüs muudatusi ja loobusid seepärast tema teenetest. Washingtoni kuluaarides aga mäletatakse seda lahkumist teisiti. Eelmise esimese leedi Hillary Clintoni palgatud peakokk jäi tollele silma ühes pealinna lähistel asuvas luksushotellis, kus kokk oli koostanud tervisliku spaamenüü. Ja kui Hillary Clinton pani kokale südamele tuua Valgesse Majja «Ameerika toitude, veinide ja võõrustamise parimad tavad», siis Bushid pidasid kokka oma «uue Ameerika köögi» jaoks liiga elitaarseks.
Peale selle ka liiga prantslaslikuks, väidab osa teadjaid, meenutades, et Scheib oli riigi esikokk selgi ajal, kui Prantsusmaa ei toetanud Iraagile sõja kuulutamist ning Kongressi söögisaalis said prantsuse friikartulid (french fries) protestiks nimeks freedom fries (vabaduse kartulid).
Poliitiline kokakunst Seda, kui «poliitiline» võib vaba maailma liidri jaoks toidutegemine tegelikult olla, nägi Scheib kõige selgemalt aga enne president Bushi teist ametisse vannutamist. Peakokale anti toona ülesandeks kasutada inauguratsioonipidude toitudes presidendi kampaaniat toetanud suursponsorite-toiduainetefirmade tooteid. Ja nii tõi ta lauale näiteks kokakoolaga maitsestatud ja Dunkin Donutsi sõõrikutega täidetud kalkuniprae, mida pakuti kolmel küünlavalguses toimunud pidulikul õhtusöögil ja mille retsept on saanud interneti gastronoomijututubades näiteks «tõelisest uuest Ameerika köögist».
«Scheib tegelikult tõestas, et oskab teha sama hästi kui kõike, mida talt tellitakse,» nendib ajaloolane Will Anthony, kes kirjutab raamatut Valge Maja peakokkadest läbi ajaloo. «No kus mujal võidaksegi tellida toite, mille valmistamiseks tuleb kasutada kokakoolat ja söörikuid, liiati veel seepärast, et need firmad on presidendi kampaaniat toetanud?» küsib Anthony.
«Kuid nõuda prantsuse moodsa kokakunsti rajaja, Auguste Escoffieri kulinaarsete traditsioonide järgi koolitatud mehelt, et ta pööraks selja prantsuse köögiklassikale, olgu see bešamell- või võikaste, on liiga suur ohver,» lisab ta. «See on sama, kui öelda USA presidendile, et ta ei saa enam kunagi süüa oma armastatud grill-liha.»
Presidendiroad rahva sekka Küll aga kinnitab Scheib, et nii Clintonid kui ka Bushid armastavad barbecue’d ja vürtsitatud grillkana nagu miljonid teisedki ameeriklased, kellele kodu tagaaias grillimine on üks lemmiktegevusi. Ekskokk on ka tunnistanud, et pärast Valgest Majast «omal soovil lahkumist, et tegeleda uute projektidega», nagu Washingtonis sellest teada anti, oli algul uut elu alustada päris keeruline.
> Loe edasi |
