Kallis lugeja, kas olete oma eluga rahul? Kui võtate kaaluda kõiki asjaolusid, kas võite öelda, et olete õnnelik? Just sarnaste küsimuste abil on juba aastakümneid uuritud inimeste õnnetaset ning rahulolu oma eluga. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Tai Olen korduvalt töötanud päris mitmes asutuses ja erinevate alade peal. Hetkel teenin üle 10 000.- ne...
Mai Need, kes väidavad, et önn ei peitu rahas on:
1. ise rikkad
2. vaimult vaesed
|
| Enamasti on tulemused üsna rahustavad. Näiteks 2005. aastal vastasid pooled küsitletud ameeriklastest, et on «üsna õnnelikud», 34 protsenti olid «väga õnnelikud»(!) ning vaid 15 protsenti möönis, et «pole eriti õnnelikud».Kahtlane tulemus Tänavu suvel ajakirjas Science avaldatud artiklis seadsid kaks nimekat teadlast säärased tulemused aga kahtluse alla. Nobeli preemia laureaat Princetoni Ülikooli psühholoog Daniel Kahnemann ja sama ülikooli majandusteadlane Alan Krueger väitsid, et oma õnnetaset ja eluga rahulolu subjektiivselt hinnates kipuvad inimesed ületähtsustama oma materiaalset positsiooni, abielustaatust jms, jättes samas tähelepanuta tegelikud õnnehetked, mille esinemine ei sõltu inimese formaalsest edukusest kuigivõrd.
Tegeliku õnnetaseme väljaselgitamiseks töötasid nad koos kolleegidega välja omalaadse õnnemonitoorimise meetodid reaalajas. Sellistes uuringutes osalevatel inimestel palutakse oma hetkeemotsioone kirjeldada mitu korda päevas või siis õhtul taastada möödunud päev episoodide kaupa ning hinnata iga episoodi emotsionaalset väärtust. See aitab vältida üksikute mõjurite ületähtsustamist, mis ilmneb, kui inimene peab langetama subjektiivse otsuse, kas ta on õnnelik või ei. Hea näite üksiku teguri ületähtsustamisest pakub katse, kus rühmal tudengitel paluti esmalt vastata ülalkirjeldatud küsimusele üldise õnnelikkuse kohta ning kohe seejärel päriti neilt, mitmel kohtamisel nad käisid möödunud kuul. Selgus, et kahele küsimusele antud vastused polnud üldse korrelatsioonis: edukus vastassugupoole seas ei paistnud õnnetundele avaldavat vähimatki mõju. Ent teisele tudengitegrupile esitati samad küsimused vastupidises järjekorras. Nüüd ilmnes tugev seos: agarad semmijad tunnistasid end valdavalt õnnelikemaks. Teadlased veendusid, et vastajate tähelepanu juhtimine mingi valdkonna olukorrale nende elus (antud juhul romantikale) mõjutas otsustavalt vastajate kogu subjektiivset õnnehinnangut. Uurijad palusid kümnes erinevas kohas töötanud 374 inimesel hinnata tööpäeva jooksul iga 25 minuti tagant oma erinevaid emotsioone skaalal 0–3. Tulemusi võrreldi töötajate perekondade sissetulekutasemega. Selgus, et korrelatsioon töötajate kogetud õnnehetkede ja nende majandusliku seisukorra vahel oli nullilähedane. Küll aga kogesid paremal järjel olevad töötajad teistest rohkem selliseid emotsioone nagu viha, vaen, hirm, pinge ja erutus. Kõrgem sissetulek pakkus seega hoopis intensiivsemaid negatiivseid emotsioone. Et õnn ei peitu rahas, sellele viitab ka tõsiasi, et ehkki näiteks eurooplaste sissetulek on viimase nelja aastakümne jooksul pööraselt kasvanud, on nende subjektiivsed õnnehinnangud jäänud enam-vähem samaks. Esiteks näib, et õnnetunde seisukohalt pole oluline mitte see, kui palju inimene teenib, vaid kas ta teenib rohkem või vähem kui teised. Riigi heaolu üldine tõus võib palga kergitada küll 3000 kroonilt 30 000-le, ent kui see juhtub kõigiga, ei paku see palgasaajatele mingit emotsionaalset rahuldust.
Palga suurenemine aitab õnnetundele pisut kaasa küll siis, kui inimene on vaene (alla 20 000 dollari teenivate ameeriklaste seas on väga õnnelikke 22,2 protsenti, üle 50 000 dollari teenivate seas rohkem kui 40 protsenti). Kahnemanni ja Kruegeri sõnul aitab SKT suurenemine rahva kui terviku rahulolu tõsta siis, kui riigi üldine SKT elaniku kohta jääb alla 12 000 dollari, ent rikkamates riikides SKT kasv rahva õnne enam eriti ei mõjuta. Eesti näitaja on 17 500 dollarit. Seevastu üksikisiku tasemel pakub isegi väga suure rikkuse sülle kukkumine vaid lühiajalist õnnepuhangut: lotovõitjate subjektiivne õnnehinnang on aasta pärast võitu langenud samale tasemele kui enne võitu. Napid helged hetked Miks siis õnn ei ole rahas? Kahnemann ja Krueger on oma reaalaja-uuringute abil märganud, et sissetuleku kasvades ei pühenda inimesed varasemast sugugi rohkem aega nendele toimingutele, mida nad tegelikult seostavad rahulolutundega. Kõrgema palgaga kaasnevad pikemad tööpäevad, pikemad lähetused ja autos või ühissõidukis loksumised (need on kõigi uuringute järgi kõige vastikumad osad päevast). Selle võrra jääb vähem aega meeldivate ja lähedaste inimestega suhtlemiseks, mis omakorda kuulub kõige helgemate hetkede hulka igas päevas.
|