Ruumidesse, kuhu päike piilub sisse vaid kitsukesest keldriaknast ning vaatena võib imetleda autoninasid või inimeste jalgu, sisustasid Manona ja Veiko Visnapuu mõnusa stiilse stuudiokorteri.
Peagi ilmuma hakkava naisteajakirja peatoimetaja Manona Visnapuu tunnistab, et kolm aastat tagasi korterit ostes arvas ta, et keldris elamine on palju hullem, kui see tegelikult välja kukkus.
«Ma olengi hämar inimene ning funktsioneerin väheses valguses märksa paremini,» selgitab naine.
Pealegi paistab õhtune päike korterisse sisse ning lööb Manona sõnul terve toa valgeks.
Elamises on kõikjal nähtavale jäetud algupärased paekiviseinad ning silma hakkab ka massiivseid palke, mis küll maja püsti ei hoia, aga on niisama ilusad. Omapärane sisearhitektuur tingis ka korteri sisustuse – suured lahmakad mööblitükid tuli unustada ja rõhuda pigem õhulisusele. Näiteks oli Manonale kohe algul selge, et tavapärane köögimööbli komplekt neile ei sobi. Õnneks leidis tema isa Järve Selveri ühest väikesest poekesest klaaspindade ja paljude riiulitega õhulised kapid. Nendega sai suure toa ühte nurka komplekteerida köögi, mis sujuvalt toaks üle läheb.
«Tahtsin kindlasti avatud kööki, sest mulle meeldib väga askeldada, ja kui külalised tulevad, siis tahetakse ka tihti just köögis istuda. Selles mõttes on hea, kui köök ja tuba ongi koos,» räägib naine.
Suur tuba on jagatud mitmeks eri funktsiooniga osaks. Lisaks kööginurgale on seal veel töönurk, raamatukogunurk ja multimeedianurk. Raamatukogunurga eest tuleb Manonal tänulik olla vanaemale, kes talle oma rikkaliku kirjandusteoste kogu pärandas. Nimelt oli vanaproual kombeks igal pensionipäeval mõni uus teos muretseda. Teiste hulgas seisavad riiulitel reas korralikult aastakäikude kaupa köidetud tolleaegsed ajakirjad – Horisont, Nõukogude Naine jt. Nendega on Manonal seotud oma mälestused. «Mäletan, et käisin Tartus igal koolivaheajal neid köitmisse viimas,» meenutab ta. «Köitmistöökoja tädid juba tundsid mind ja haletsesid, et vaene laps peab jälle nende ajakirjadega tulema.»
Töönurgas keldriakna all asub arvuti ja multimeedianurgas kodune tehnika. Kogu selle kraami vahele on aga ohtralt pikitud Manona ja spordireporterina töötava Veiko reisidelt kaasa toodud suveniire. Näiteks on terve kaminasimsi ulatuses üles rivistatud eri vidinad, mõningad suuremad suveniiresemed aga upitavad end välja tehnikaseadmete varjust. Rääkimata sektsioonkapist, mille igast klaasuksest piilub välja trobikond rahvuslikke pehmeid elukaid ja nukke.
Paljude kaugelt maalt toodud esemete juurde käivad oma lood. Manona räägib värvikalt näiteks sellest, kuidas Veiko eelmisel aastal Indiast puidust madu ostis. Valge eesti mees ilmutas enneolematut südikust ning kauples hinduga seni, kuni viimane väänduva eluka lõpuks suisa pisarsilmi ostjale ulatas – kahe kolmandiku võrra suveniiri alghinnast odavamalt.
Elutoa üks sein on täies ulatuses kaetud perekonnasõber Heiki Vaheri maaliga. Rohelistes ja hallikates toonides maalil on kujutatud kolme eri ajastut – viilkatusega väikesed maamajad markeerimas tänapäeva, inkade püramiidid rääkimas minevikust ning urbanistlikud kõrged linnamajad viitamas tulevikule. Kompositsioon on üles ehitatud uduste mägede vahele ning alumisest nurgast jälgib ajastute virvarri väike sisalik kivil. Manona kinnitusel on maal väga rahustava toimega.
Peale ligi 30 ruutmeetri suuruse elutoa on korteris väike magamistuba. Kummalegi poole voodit on paekiviseinte sisse uuristatud orvad, kus taas oma koha leidnud suveniirid. Voodi peatsis troonib aga Hispaaniast pärit skulptuur armatseva mehe ja naisega.
