Hein
jäi meie saarel viibimise ajal seal paraku tegemata: heitliku juulikuu
tõttu oli Hanikatsi heinategu pikale veninud ning traktor parvetati
sealt Saarnakile alles vahetult enne meie saabumist, kirjutab Sakala.
Meile
leidus aga muudki tegevust. Näiteks oli vaja raiuda kadakaid, mis
takistavad rannaniidu lombis elavatel kõredel toitumisalale pääseda.
Kõresid
ehk juttselg-kärnkonni asustati Saarnakile paar aastat tagasi. Tänu
heale juhusele saime meiegi näha lombis ringi ujumas sõrmeotsasuurust
tegelast, keda kaunistas kollane seljajutt. Harvendustööd oli
tarvis teha ka saare teises servas lookadastikus, et anda kasvuruumi
seal sirguvatele orhideedele. Ja muidugi ei saanud me mööda lammastest. Lammaste ja inimeste maailm Nii
nagu Hanikatsi, on ka Saarnaki laid poolitatud kaheks, lammaste ja
inimeste maailmaks. Neid eraldab aed, mis jagab pikliku laiu põikipidi
pooleks. Õigupoolest jääb lammaste valitseda koguni suurem osa saarest:
selle 136-hektarist on nende käsutuses 84 põhjapoolset. Kividest,
lattidest ja võrgust ehitatud piirdetara, mis enamikus ühtib vanade
kiviaedadega, kannab Saarnakil nimetust korendusaed. Inimesed pääsevad
sellest üle tänu omapärasele redelile, millele on nimeks pandud
kojandus. Teispool aeda, villakandjate maailmas kõndides tuleb
hoolikalt jalge ette vaadata, et maas vedelevatest pabulatest mööda
laveerida. Tänavu liigub Saarnakil ringi umbes kolmesajapealine kari. Nii
nagu inimene, soovib ilmselt lammaski vahel tundmatuid piirkondi
avastada. Kõnealusel nädalavahetusel pidime mitu tundi kulutama
sellele, et üles leida paarkümmend uudishimulikku, kes olid läbi
korendusaia nõrga koha lipsanud. Arvata võib, et edu ei saatnud
selles peitusemängus sugugi inimesi. Kui olime lambaid mõnda aega
asjatult otsinud, hakkasime nende olemasolus juba veidike kahtlema.
Niitmata rohumaal olid aga loomade liikumisteed ja magamisasemed
selgelt näha. Ühel hetkel seisimegi lagendikul määgijatega
silmitsi. Järgmisel silmapilgul keerasid nad otsijatele väärikalt selja
ja sisenesid kadakavõssa. Sellest, kuidas loomad nii tihedas
okasmüüris liikuda suutsid, saime aru ainult nende tasandile laskudes
ja nende läbikäiguteid uurides. Tagaajamine polnud niisugustes
tingimustes siiski mõeldav. Hiljem märkas üks või teine grupi
liige metsistunud lambaid veelgi, kuid ka siis meenutasid nood pigem
viirastusi kui elusolendeid. Niipea kui inimene neilt pilgu korraks
eemale pööras, olid nad taas kadunud. Lammaste karjatamine ja heinaniitmine aitavad Saarnakil säilitada niite ja hõredaid kadastikke. Lambad
eelistavad muidugi pehmemat ja maitsvamat sorti suupoolist, niitmine
annab aga võrdsed kasvuvõimalused kõikidele rohttaimedele. Tänu sellele
jäävad laiul alles ka kapriissemad liigid, mis muidu hävineksid
konkurentsis või läheksid lammaste toiduks. Saarnakil kasvab enam kui
380 liiki soontaimi ning vähemalt 161 sambliku- ja 118 samblaliiki. Väärtuslikud
poollooduslikud kooslused on kunagi tekkinud inimese kaasabil.
Kauaaegne Hiiumaa laidude maastikukaitseala juhataja Tiit Leito on oma
raamatus «Aastaring laidudel» kirjutanud nõnda: «Laidudel on elatud
aastasadu. Ikka pärisid pojad isadelt majapidamise ja hoidsid selle nii
korras ja peret toitva, kui suutsid. Kuid mida tähendab siin oma
elupäevad mööda saata, teavad üksnes nemad ja mitte keegi teine.» Saarnaki
on Väinamere laidudest üks esimesi, millel inimasustust kirjalikult
märgitakse. On teada, et juba 1564. aastal elas seal kaks peret, kelle
ülesanne oli Suuremõisa härraseid värske kalaga varustada. Et end ära
toita, tegelesid laiu elanikud samal ajal maaharimise, kalastamise ning
muude teenimisvõimalustega, mille hulka kuulus ilmselt ka salakaubavedu. XX
sajandi algul jagati Saarnaki kolme talu vahel. Üks neist, laiu
põhjaosas paiknev Uustalu, põletati 1941. aastal metsavendade varjamise
eest maha. Mäe ja Pärna hooneid võib seal aga silmata tänapäevalgi. Loodusemees taastas talukompleksi Nõukogude
võimu ajal muutus Saarnakil elamine järjest perspektiivitumaks: seal
puudusid elekter, arstiabi, kool ja muu vajalik. Olukorra muutis
raskeks ka see, et piirivalve ei lubanud mootorpaate ööseks laidudele
jätta, sõudepaadiga oli nelja kilomeetri kaugusel asuvasse sadamasse
paraku tülikas käia. Viimased elanikud lahkusid Saarnakilt 1973.
aasta sügisel. Tiit Leito tõdeb oma raamatus, et päriselanike lahkumise
järel jäid laidude majad hooldajateta. «Noored inimesed leidsid
sobivama elamispaiga suurel maal. Ei tahetud enam neelduda siinsetesse
lõpmatuid töid ja muresid täis päevadesse. Elada siin, kus pead kõigega
ise valmis saama ja kus mere mõte ning meel on sulle sageli seaduseks,
ei ole naljaasi,» kirjutab ta. Tiit Leito teadis väikesaarel
elamise raskusi omast kogemusest: ta asus Hiiumaa laidude
maastikukaitseala juhatajana tööle 1972. aastal ning jäi sellele kohale
ligi veerandsajaks aastaks.
> Loe edasi |
