Selveri teenindusdirektor Kadi Kütt leiab, et hoidma peab neid, kes tahavad töötada teenindajana - seda vaatamata sellele, milline on nende inimeste töökogemus, emakeel või kultuuritaust.

Meid ümbritsev reaalsus on märkamatult muutunud – teenindusasutustes (viimasel ajal isegi pangas) tuleb meil end vene noortele arusaadavaks teha. Kaupluses pole pilt palju erinev. Tööjõupuudus annab endast märku pikkade ja venivate järjekordadega ning kassapidajate viletsa eesti keele oskusega.

Me ei pääse kuhugi reaalsuse eest, et neid vene noori tuleb aidata ühiskonda sisse elada. Neile tuleb anda võimalus, kuigi alguses võib see tunduda ebamugav – kolleegidel, aga ka klientidel, tuleb ununenud vene keel uuesti meelde tuletada, aina enam peab mõtlema, kuidas üht või teist põhimõtet-kokkulepet erineva emakeele ja kultuuritaustaga töötajatele selgitada.

Palju saavad siin teha ettevõtjad, võttes vene noori tööle, õpetades neile eesti keelt, aidates neid ja olles kannatlik. Ühekordsed žestid ei aita, vaja on igapäevast tööd ja järjepidevust. Olukorras, kus tööjõupuudus on saamas takistuseks ettevõtete arengule, on muukeelsed inimesed osa lahendusest. Peame hoidma neid, kes tahavad töötada siin, Eestis, ja tahavad olla teenindajad. Vaatamata sellele, milline on nende kogemus, emakeel või kultuuritaust.

Klientide seas on palju nurinat «teenindaja-õpilase» rinnasildiga kassapidajate pärast. Kuid et saada meistriks, tuleb kõigepealt õppida ja harjutada. Olukorras, kus iga kätepaar on kulla hinnaga, on õpiperiood muutunud aina lühemaks ja töövõtted tuleb selgeks saada kahjuks töö käigus. Klientide üleolevad märkused teenindaja aadressil ei anna õppijale julgust ega aita kuidagi kaasa kassajärjekorra kiiremale liikumisele. Kannatust järjekorras! Pisut aeglane, kuid püüdlik õpilane on igal juhul parem kui tühi kassa.

Kogemuseta, kuid õpihimuliste töötajate kõrval on hoopis teravamaks probleemiks üha nooremad töötajad, kes on välja kujunemata ja ebakindlad, kel puudub töökogemus ja ka kohusetunne. Ka neid peame aitama. Me ei saa noori, kes tööle tulevad, lihtsalt «vette visata». Sisseelamisprogrammi ja praktilise väljaõppega saavad ettevõtted uustulnukaid aidata ja hoolivust näidata.

Erilist tähelepanu väärivad puuetega inimesed, keda on kauplustes näha ostukärusid kokku lükkamas ja muid lihtsamaid talitusi tegemas. Paljud neist on väga tänulikud võimaluse eest tööd teha ja ühiskonnast rohkem osa võtta. See tõstab nende eneseväärikust ja võib olla isegi suuremaks sammuks tervise poole kui me aimame. Olin hiljuti liigutatud, kuuldes tööülesannete nimekirjast, mille otsene juht ühele vaimse puudega töötajale oli kirjutanud. Sel inimesel kipuvad kohustused suure töökoormuse ja -tempoga meelest minema. Nii ta võtabki hommikul taskust nimekirja, loeb selle läbi ja hakkab rõõmsasti pihta. Nii lihtne lahendus! Hea, et keegi võttis veidi aitamiseks aega.

Tööandjad ei saa enam loota kiiretele ja odavatele lahendustele. Stardiraha või tühjade lubadustega võib inimese ju tööle meelitada, aga kui inimese esimene kogemus on ebameeldiv, kaotame töötaja varem või hiljem nagunii.

Seega peaks teenindaja ametikoha väärtustamine ja teenindajast hoolimine algama ettevõtte juhist. Kõik ei saa võtta endale psühholoogi või kirikuõpetaja rolli, aga lihtsaid elus hakkamasaamise põhimõtteid suudab edasi anda iga juht.

Ka klientidele tahaksin panna südamele: hoia teenindajaid, ole salliv ja sõbralik. Me kõik oleme kusagilt alustanud ja tänulikud neile, kes tee algul sõprust ja abivalmidust üles näitasid. Hoolime inimestest enda ümber ja hoiame neid.