| Millal jonn tuleb ja kaua kestab? | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | to jama
Areng on spiraal ja kõik kordub ainult uuel tasemel seega 3 -aastaselt on esimene jonn, teine pole p...
Sõnaseletajale
Kui väga hoolega "jonnikonti" murda, kasvatad lambukese, kes kunagi kellelegi vastu ei hakka, kelleg...
|
|
Esimene jonniperiood on 1.-3. eluaastani. Paljud vanemad räägivad, et esimene või esimesed kaks eluaastat oli laps väga hea, aga äkki oleks nagu üles keeratud ja mingil põhjusel tekivad jonnihood.
Teine jonniperiood on kooli minnes. Kust jonn tuleb? Jonn tuleb mina-ise perioodiga, kui lapsel tekivad enda tahtmised. Jonn käivitub olukordades, kus meil on kiire: on vaja kiiresti riidesse panna, avalikus kohas midagi teha, näiteks kassa juures maksta.
Sellistes olukordades läheb tähelepanu lapselt ära ja lapsevanema enda vajadus on esikohal. Pisiasjast võib käivituda ahel, mida ei ole võimalik katkestada. Kui jonnihoog on peale hakanud, on see nagu lumepall, mis hakkab veerema, ja kui ta on ära lõppenud, on laps rõõmus, nagu polekski midagi olnud. Tihtipeale on põhjus, miks jonnihoog vallandub, hästi väike – kas ei võetud seda värvi särki, mida laps tahtis, või ei antud kapist seda toitu, mida ta tahtis.
Paljud põhjused on täiskasvanutele täiesti mõistetamatud. Kuidas lapsevanem jonniva lapsega käituma peaks? Kui jonnihoog on peal, tuleks lasta lapsel ära jonnida, sest seda katkestada väga ei saa. Jätta näiteks laps omaette, seda nimetatakse inglisekeelses kirjanduses time out.
Lasteaias pannakse laps tooli peale keset tuba istuma ja teised ei räägi temaga. Jonniva lapse võib sülle võtta ja rahustada. Kui ta peksab kätega, siis kükitada tema kõrvale maha. Lasta lapsel rahulikult ära jonnida, teda lohutada ja siis uuele katsele minna. Jonnides võib karjumine üle minna respiratoorafektiivseks hooks ehk siis laps karjub nii, et on näost sinine ja hing on kinni.
Osa vanematest küsib, et kas ei ole mingi krambilaadse asjaga tegemist. Tegelikult on see lapse temperamendi omadustest lähtuv korralik jonnihoog. On see ohtlik? Üldiselt ei ole, jonn ei ole kedagi ära tapnud. Hingamine on inimesel automaatne, me ei pea endale ütlema, et nüüd hinga ja nüüd ära hinga.
Kui pikka aega hinge kinni hoida, järgneb sellele sügav sissehingamine. Raamatus soovitatakse külm kompress laubale panna või suhkrujooki juua anda, et last rahustada. Kas pärast jonnihoogu peaks püüdma lapsega toimunust rääkida? Kui me mõtleme, et esimene jonnihoog on 1-3 aastaselt, siis on väga raske seletada, et miks sa nii tegid. Sellises vanuses laste kasvatus käib piitsa ja prääniku meetodil.
Ainuke asi, mis aitaks, on see, kui tabate ära, et tuleb jonnihoog ja suunaksite ta mingi muu tegevuse juurde. Kui ta käitub teistmoodi ega hakka jonnima, siis seda positiivselt tasustada. Kui pikalt jonnihoog kesta võib? See on väga individuaalne, aga ma ei ole kuulnud, et keegi kurdaks, et päris tund aega jonnis. Kuidas peaks lapsevanem käituma siis, kui laps hakkab jonnima väljaspool kodu, külas või kuskil avalikus kohas? Üldiselt vanemad kurdavad, et laps jonnib rohkem kodus, aga on selliseid lapsi, kes on õppinud pisut manipuleerima.
Kui laps hakkab avalikus kohas jonnima, viskab end poriloiku pikali, siis tuleb ise hästi rahulikuks jääda ja mitte alluda provokatsioonidele, mis tulevad teiste tublide kodanike poolt, et mis ema te olete jne. Tuleb lasta tal natukene jonnida, siis üles korjata ja see asi lõpetada. Kui on konkreetsed olukorrad (näiteks jonnib alati poes), siis on võimalik harjutada.
Poodi minnes lepite kokku, et ma ostan sulle ühe väikese asja, mille sa välja valid. Kui ta hakkab riiulitelt muid asju kiskuma, siis lähete ära ja ei osta mitte midagi. Sõpradele külla minnes lepite lapsega kokku, et sina seda ja seda ei tee. Kui sa seda teed, siis me tuleme kohe ära. Kas seda saab juba kuni kolmeaastaste puhul ka harjutada?
Poeskäimist kindlasti, aga siis peate poest ära minema nii, et ise tõesti ei vaja midagi. Teisest küljest, kuna jonni puhul tulevad mängu lapse temperamendi omadused, siis kui on kangem tükk, siis ongi raskem. Kas võib olla, et mõne pereliikmega laps jonnib rohkem kui teisega?
Tüüpiline lapsevanemate jutt on, et läksin kodust ära ja heas tujus laps jäi hoidja või vanaemaga, aga tulen koju ja tema jonnib. See näitab seda, et lapsel on oma vanematega hästi emotsionaalne side.
Kui jonnihood tulevad oma emaga, näitab see just turvalist suhet, et laps julgeb oma emaga jonnida. Ma arvan, et laps tunneb siis, et ema on see isik, kellele ta võib kogu repertuaari esitada. 1.-3. eluaastal on oluline ka piiride seadmine. Kuidas õiget tasakaalu leida?
Eestlane on küllaltki autoritaarne kasvataja. Meil on kindlad piirid juba lasteaias. Tüüpilises meie koolis istuvad lapsed esimesest klassist pingis, õpetaja räägib ja siis vastatakse.
On kord. Kuna me ise oleme saanud autoritaarse kasvatuse, siis me nõuame ka oma lastelt seda. Piirid peaksid olema mõistlikud. Kui on liiga palju «ära tee», «ära puutu», «ära vaata», siis tekib trots. Laste mängutoad on väga head kohad, kus lasete lapse lahti ja ta võib seal järelvaataja pilgu all kõike teha. Piire tuleb proovida lapsega kokku leppida. Kahe- ja kolme-aastaste puhul on piitsa ja prääniku meetod, te peate üles leidma need präänikud ja positiivselt kinnitama seda käitumist, mis näitab, et ta pidas sellest kinni. Väga lihtne meetod on klaaskuulid läbipaistva purgi sees. Kui ma tegin midagi head, saan oma klaaskuuli ja kõik näevad, mitu kuuli mul on.
Väikesed lapsed on hästi uhked selliste tulemuste üle. Meie oleme proovinud kleepekatega. See toimib, lapsed on tõeliselt kurvad, kui õhtul selgub, et ei saa kleepekat vihikusse. Võib juhtuda, et ema ja isa kasutavad lapse kasvatamisel erinevaid meetodeid, eriti kui tegu on traditsioonilise peremudeliga, kus isa käib tööl ja ema on kodus. Kuidas see lapsele mõjub?
See on üsna loomulik, sest me tuleme oma peredest, kus võib olla ettekujutus kasvatusest väga erinev. Põhiküsimustes peaks katsuma omavahel kokkuleppele jõuda.
Kui absoluutselt ei jõua kokkuleppele, siis pereteraapia soovitab seda, et on päevade kaupa ära jagatud.
Lapsele öeldakse hommikul: «Täna kehtivad ema reeglid». Et ei ole mõtet isa juurde kauplema minna. Või et täna kehtivad isa reeglid - et lapsel oleks selge, milliste reeglitega ta peab arvestama. Autoritaarse kasvatuse juures on levinud ähvardamine, ähvardamine kollidega, isaga, millega iganes.
Kõige mittevajalikum ähvardamine on meditsiinisüsteemiga: «Kui sina hea laps ei ole, siis tuleb arst ja teeb süsti.» Aga kui laps on tõeliselt haige ja tal on vaja süsti teha, siis kujutate ette seda olukorda. Olen kooliarstina töötanud ja üks algklasside õpetaja ähvardas lapsi kooliarstiga. Ükskord ma läksin sinna klassi ja kõik seisid pulksirgelt ja vaatasid hirmunult minu poole.
Ma küsisin, mis lahti on, ja tuli välja, et õpetaja ähvardas, et kui teie paigal ei istu, siis teid viiakse arsti juurde ja tehakse süsti. Täispikka intervjuud loe nupsu.ee-st. |
