Kõik algas sellest, et sööklas oli ühel päeval chilli con carne, mida ma lihtsalt jumaldan, aga mis annab hirmpalju punkte. Ja kui kord juba rajalt maha astud, on väga lihtne edasi allamäge libiseda. Järgmisel päeval saadeti töö juurde testimiseks kommi ja jäätist, ülejärgmisel päeval oli elukaaslase sünnipäev ja nautisime restoranis ühe korraliku kõhutäie sushit, limpsides kõrvale Jaapani õlut. Edasi tuli nädalavahetus ja kaasa sünnipäev jätkus grillimisega, imemaitsva keefirimarinaadis liha ja kartulisalatiga. Ikka sellise ehtsaga, kus maitsestamata jogurti asemel majonees ja hapukoor. Õhtul lisandusid kõigele sellele mõned kokteilid ja järgmisel hommikul peaparanduseks saiakesed. Ja vaielge mulle vastu, kui tahate, aga minu arust teeb pea kõige paremini terveks just kaloririkas toit, näiteks saiakesed, hamburger ja pitsa. Ka järgmisel päeval oli ilm imeilus ning täiesti ideaalne forelli grillimiseks. Paraku pakuti püügikohas kala kõrvale ainult friikartuleid. Ja nii ta läks. Kõik see kajastus rühmas, kui kaal näitas 300 lisandunud grammi. See oli mu kümne kaalujälgimise nädala jooksul teine plussiga. Ükskord varem suutsin süüa ennast plussi 200 grammiga. Nüüd siis neli piirideta päeva ja peaaegu pool kilo juures. Rühmajuht suhtus minusse täpselt nii, nagu mul vaja oli – ta oli mu vastu üsnagi jahe. Kui allavõtnud saavad kuulda rohkeid kiidusõnu, siis libastujatele ongi parim karistus rühmajuhi leigus. Sest kõik pingutavad ju selle nimel, et kiita saada. Nüüd siis alustasin esmaspäevast jälle otsast peale. Endiselt on jäänud eesmärgini veel viis kilo. Kui suudaks lähiajal terendavatest küllaminekutest, sünnipäevadest ja grillimistest mitte välja teha, oleks mai keskpaigaks eesmärk saavutatud. Ent kas ma suudan? Mulle ju nii väga meeldib süüa... |
