Olen eelmise nädala pärast enda üle väga uhke. Esiteks suutsin loobuda suitsetamisest, ja seda ilma mingite suuremate piinadeta. Suitsuisu piinas vaid esimestel päevadel, mil ka nälg tundus veidi suurem olevat. Teiseks suutsin teha ühe väga eeskujuliku ja korraliku kaalujälgimise nädala. Ma ei lasknud end sugugi mõjutada munapühadest, ja seegi polnud sugugi raske, sest ma pole eriline munasõber. Nii et ühtegi muna ma ei söönud ja ka pashat mitte, kuna lihtsalt ei viitsinud seda teha. Püsisin kõigil päevadel punktide piires ja paaril päeval jäi punkte ülegi. Hommikuti sõin putru või paar võileiba lahja kanasingiga, lõuna ajal keedukartulit kanafilee või kalaga või riisi uue fantastilise toote kanahakkliha ja tomatipastaga. Õhtusöögiks võtsin lahjat borši, salatit, lahjat kodujuustu või dieetjogurtit. Ja loomulikult krõbistasin päevade jooksul pidevalt porgandit ja muid köögivilju. Kõige selle kõrval jäi mitmel päeval punkte veel maiustamiseks ja saunaõllekski. Ka liikumise osas olin tubli. Trenniks pole ma endiselt aega leidnud, ent käisin iga päev tööle ja koju jalgsi (kokku tund kõndimist päevas) ning pühade ajal jalutasin iga päev koeraga tunnikese metsas. Rühma minnes lootsin vähemalt kilo kadumist, ent kaal näitas, et läinud oli vaid 700 grammi. Algul olin selle üle pisut õnnetu, sest samas rühmas käib palju neid, kel kaob nädalas 1–1,5 kilo või rohkemgi. Kui aga rühmajuht kiitis, et olen tubli olnud, ja mõtlesin ka tagasi edukale nädalale, mille puhul pole endale midagi ette heita, siis leebusin. Muidu on praegu rahulik periood. Keha ei igatse eriti rasvase ega magusa järele ning mingeid kiusatusi ei tunne. Tunnen hoopis, et olen algul üsna vastikuna tundunud köögiviljade söömisega harjunud, sest ei kujuta päeva ilma porgandi, lillkapsa, paprika ja rohelise salatita enam ette. |
