Reis

Lihavõttenädal Semana Santa ühendab Sevillas nii särava vaatemängulisuse kui ka pühaliku kurbuse. Iga päev palmipuudepühast kuni lihavõttepühapäevani liiguvad linna kirikutest mööda tänavaid ja väljakuid kuni katedraalini hiiglaslikud rikkalikult ehitud platvormid, paso’d.

Neid kannavad katoliiklikud vennaskonnad, mida linnas on poolesaja ringis. Iga vennaskonna esimesel paso’l troonib harilikult ristil kannatava või risti kandva Jeesuse, teisel neitsi Maarja elusuuruses kuju.

Higi lunastaja eest

Platvorme kannavad vahetustega mitukümmend kandjat, kelle ülesanne on tõeliselt raske: igaühe õlgadel lasub poolsada kilo. Aeg-ajalt poevad higist tilkuvad tursked tüübid raske sametkanga voltide alt välja hinge tõmbama, olles vahetuse üle andnud järgmistele.

Protsessiooni aeglane, hüpnootiliselt kõikuvas rütmis liikumine läbi linna võtab tunde ning seda saadavad kostümeeritud tõrvikutega rongkäigulised.

Kui kesklinna kodanlikud vennaskonnad kasutavad muusikat vähe, või üldse mitte ning kannavad musti ilma peakatte ja maskita tuunikaid, siis töölisklassi linnaosade vennaskondade protsessioone saadavad puhkpilli- ja löökriistaorkestrid ning nad eelistavad värvilisi sametist mantleid ja Ku Klux Klani meenutavaid koonusjaid peakatteid. Kõige religioossemad kõnnivad paljajalu ja kannavad tõrviku asemel risti.

Iga protsessioon siseneb lõpuks katedraali lääneportaali kaudu, väljudes läbi idaportaali ja suundudes lõpuks öösel kodukirikusse tagasi. Protsessioone on vaatama tulnud kogu linnarahvas. Kohtutakse tuttavatega, lobisetakse, süüakse jäätist, astutakse sisse kohvikutesse, mis öötundidele vaatamata on avatud.

Osa keskealisi ja vanemaid daame on riietunud mustadesse leinarõivastesse ning seadnud soengule musta mantilja. Parimad vaatepaigad katedraali ümbruses ja muudel väljakutel on täidetud tooliridadega, kus istekoha eest tuleb maksta. Kes tasulistele istekohtadele ei pääse, kannavad käevangus väikesi vihmavarjusangaga klapptoole, millel pika õhtu ja öö vältel jalgu puhata. Ka paljud lapsed on selga saanud sametise kuue ja pähe hirmutava koonusmaski, mis mõnel küll öö süvenedes väsinult longu vajub…

Islami pärand

Katedraal pole Sevilla elu keskpunkt üksnes lihavõtteajal. Sellest hiigelehitisest pole lihtsalt võimalik pead kuklasse lükkamata mööduda. Moslemid kaotasid linna kristlastele juba 1248. aastal ning mošee asemele kerkis 1507. aastaks üüratu viielööviline gooti kirik. 12. sajandist pärinevast minaretist, mida peetakse üheks täiuslikumaks islami ehitiseks Hispaanias, sai katedraali 90 m kõrgune kellatorn La Giralda. Lisaks gooti ja renessanssi stiilis rikkalikule interjöörile ja arvukatele kunstiteostele on katedraal kuulus muidugi ka Kolumbuse haua poolest, mille ümber tungleb alati ärev turistide parv.

Kui tahate linna «peo peale võtta», ronige La Giralda tippu – vaade ulatub üle härjavõitlusareeni kuni 1992. aasta maailmanäituse kasutult lagunevate rajatisteni.

Õhtud on Sevillas lõputud ja hommikud toimekad. Millal hispaanlased magavad, ei tea nad vist isegi. Vaid pühapäeva hommik on vaiksem. See-eest lõunaks on linn taas jalul ning Guadalquiviri jõe vastaskaldal Trianas – kunagises mustlaste linnaosas, ühes flamenko sünnipaigas – vonklevad välikioskite juures churro’sid himustavate järjekorrad.

Suurtes kuuma õli vannides keerlevatest tainamadudest jagatakse välja üha uusi portsjoneid – ja sinna juurde veel tass paksu kuuma šokolaadi! Parim turgutus pärast pikka ja tormilist ööd, väidetakse…

Kui rammusast maiusest süda seisma tahab jääda, astuge sisse mõnesse tapas-baari ja tellige klaas õlut ja näiteks boquerones – väike portsjon anšooviseid – või midagi muud, mis letil silma jääb. See lööb korra jälle majja.

Siis kõndige enne päikeseloojangut suurejoonelisele Plaza de Españale ja seadke end sisse ühele Hispaania ajaloolisi linnu kujutavate kahhelkivipiltidega kaunistatud pinkidest. Kuni lõpuks on jälle aeg tagasi Barrio de Santa Cruzi melusse sukelduda.

Teekond düünides

Sevillast edelas asub üks kummalisemaid paiku Andaluusias – El Rocío. Küla liivastel tänavatel kappavad ratsanikud ja kihutavad kaarikud ning õhkkond meenutab pisut Ameerika Metsikut Läänt. Tegu pole filmidekoratsiooniga. Liivase keskväljaku äärses silmipimestavalt valges Ermita del Rocío kirikus peitub tilluke neitsi Maarja kujutis, mis tõmbab palverändureid nagu meepott kärbseid. Tuhandete külastajate küünlasüütamise soovis korra loomiseks on kiriku küljele rajatud spetsiaalne ruum, kus põlevad ja tilguvad ridade kaupa sajad küünlad. Nendest tekkiva kuumuse ja suitsu eemaldamiseks undavad nurgas suured ventilaatorid.

Tõtt-öelda ei tundu see suitsust mustade seinte ja laega «praeahi» just eriti pühalik paik…Tähtsaim palverännuaeg jõuab kätte seitse nädalat pärast lihavõtteid – Romería del Rocío, kuhu tullakse jalgsi, ratsa ja hobuvankritel kõikjalt Hispaaniast. Ka selle ürituse õhkkond pole liigselt vagatsev – vaid mõnesaja alalise elanikuga külas tantsib, laulab, sööb, joob ja lõbutseb sel ajal ligi miljon inimest.

Tasub teada

> Loe edasi