Eesti firma pääseb Rootsi turule vaid järjekindluse ja isiklike kontaktide abil
25.03.2007 20:21
Kaire Uusen, PM online
Kui iga soomlane, lätlane või leedulane teab nimetada vähemalt ühte Eesti firmat või kirjeldada isegi mõne Eesti toote välimust või maitset, siis ülemereriigis Rootsis on Eesti ettevõtted ja kaubad endiselt üsna tundmatud. |
| |
|
 |
Peterburi maantee teeviidalt võib lugeda, et Maardu ja Tallinna järel võib teeline jõuda peatselt Stockholmi.
Foto: Marko Püüa |
|
|
Eestlastele seostub Rootsiga eelkõige heaolu, ABBA ja Volvo, rootslasest ettevõtja ja tavakodanik teab Eestit aga pigem kui negatiivset nähtust, nagu näiteks hukkunud parvlaev Estonia, ebaausad kodanikud või siis Nõukogude võim.
Ja ehkki Eesti jaoks on Rootsi oluline kaubanduspartner, on Eesti firmade jõudmine Rootsi turule märksa raskem kui Soome või Lätti.
Aastaid Rootsis elanud, kuid hiljem kodumaale naasnud IBM Eesti juht Valdo Randpere tõdes, et Rootsi turule pääsemine ei ole tõepoolest lihtne. «Aga ega ka teistele uutele turgudele sisenemine pole lihtne.»
Klassikaline analüüs väidab Randpere sõnul, et tuntud turule tuntud tootega sisenemisel on 80 protsenti võimalust õnnestumiseks. Tundmatu toote ja tundmatu turu korral on see võimalus ainult 20 protsenti. «Tuntud tootega uuele turule sisenemine annab siis kusagil 50-protsendilise võimaluse,» nentis ta.
Selleks, et õnnestumise võimalust tõsta, soovitab Randpere kasutada kindlasti Rootsi turule sisenemisel kohalikke partnereid. «Nende leidmiseks on erinevaid võimalusi – messid, EASi jms.»
Randpere ise peab parimaks siiski usaldusväärse ja Rootsit tundva inimese vahendustööd. «Palgake selline inimene eesmärgiga leida just teie firma toodete turustamiseks parim partner ja ärge hoidke kokku ei aega ega raha sellel esimesel etapil õige valiku tegemiseks. Tehes selles faasis «quick and dirty» (kiire ja ebapuhta – toim) valiku, tõmbate oma edasistele pürgimustele suure tõenäosusega juba enne algust kriipsu peale,» rõhutas Randpere.
Rootsi ärikeskkond koosneb Randpere sõnul ühelt poolt tõsistest ja edukatest firmadest, teisalt õnneotsijatest. «Õnneotsijatega on kerge algul kaubale saada, tõsistega tuleb vaeva näha, aga see on enamasti seda ka väärt.»
Üksikuid tegevusvaldkondi, millega Eesti firmal oleks lihtsam Rootsi turule pääseda, ei taha Randpere esile tõsta, sest esmatähtis on siiski toodete või teenuste hea kvaliteet. Kuid siiski ei soovita ta kohapeale massiliselt tööjõudu viia, sest nii võivad kergesti tekkida konfliktid ametiühingutega.
Stockholmis asuva Eesti saatkonna esimese sekretäri Hele Karilaidi sõnul on Rootsi suurimaks eripäraks mitmete teiste ELi riikidega võrreldes tööturu korraldus, sest see on reguleeritud tööandjate ja töövõtjate organisatsioonide omavaheliste kokkulepetega.
«See tähendab, et nii Rootsis tegutsevatel välismaistel ettevõtetel, üksikettevõtjatel kui ka töövõtjatel on soovitav sõlmida kollektiivleping vastava eriala ametiühinguga Rootsis kehtivate tavade ja reeglite järgi,» märkis Karilaid. Sestap on ka põhjuseks, miks Eesti ettevõtted on suhteliselt vähe sinna laienenud, Karilaidi sõnul nõue sõlmida lepinguid ametiühingutega, mis määravad kindlaks töötingimused, töötasu ja muud tingimused.
«Miinimumpalk ei ole Rootsis seadusega reguleeritud, see on sätestatud kollektiivlepingutes. Samuti suur konkurents. Turul läbilöömiseks on vajalik oma turuniši leidmine ning järjepidevus.» Kui varem nähti Eestit peamiselt oma kaupade ekspordi-impordi sihtmaana, siis viimaste aastate positiivne areng on Karilaidi sõnul see, et üha rohkem tuntakse huvi just Eesti know-how järele (info- ja biotehnoloogia jmt).
Randpere arvates on aga Rootsi ärikeskkond ülisoodne, sest turg on Eesti mõistes suur ja ostujõud kordades kõrgem. See kajastub ka kohalikes hinnatasemetes, mis peaks jätma hea võimaluse Eesti firmadele ka vahendajaid kasutades kasumimarginaale tõsta.
«Rootslased on äripartneritena enamasti ausad – kahjuks olen küll kuulnud ka juhustest, kus just Ida-Euroopa partnereid on alt veetud. Olen ise aidanud mõnda oma Eesti sõpra probleemsete Rootsi partneritega. See ei ole eriti keeruline, kui rootslaste hingeelu pisut tunda,» rääkis Randpere, kelle sõnul on hellaks kohaks see, et rootslased ei taha oma kodumaal sulidena tuntuks saada. Muidu hindavad aga rootslased täpset lubaduste täitmist ja kvaliteetseid tooteid.
«Esmatähtis on ikkagi vähemalt alguses leida tugev ja ambitsioonikas partner. Kui kaubamärk juba tuntuks on saanud, võib ka ise otse edasi toimetada,» rääkis Randpere.
Põhjuseks, miks Eesti firmasid ja Eesti tooteid Rootsis vähe tuntakse on Randpere sõnul just see, et eestlased on ise panustanud Baltikumile ja Soomele. See on Randpere arvates tingitud kahest asjaolust – keelebarjäärist ja eestlaste kompleksidest.
Randpere arvates tunnevad eestlased ennast pikemate ja tugevamatena suheldes meist arengus pisut maas olevate lätlaste ja leedukatega ning soomlasi peame üldiselt ohmudeks. Läti–Leedu puhul on tema hinnangul väga heaks põhjuseks see, et neil turgudel ei ole sama tugevat konkurentsi paljudes valdkondades. «Rootslased on kogu maailmas tuntud besserwisser’itena. Ja eks nad vaata ka sõbralikult ülevalt alla paljudele rahvustele – ka eestlastele,» märkis Randpere.
Samas tõdes ta, et rootslastel on väike eelarvamus endisest Ida-Euroopast tulevate kaupade kvaliteedi osas. Ja muidugi ei aita Eesti ja eestlaste mainet nende silmis tõsta meie kaasmaalaste kangelasteod kriminaalses vallas – salakaubavedu, inimkaubandus, vargaliigad jms on kahjuks jätkuvalt liiga tihti kuumaks teemaks Rootsi meedias.
> Loe edasi |
kõik galeriid
