Reis

Kui mu prantslasest sõber tegi ettepaneku mööda Niiluse kallast üks reis ette võtta, olin kõhkleval seisukohal. Olime end igal sügisel mõnda Vahemere-äärsesse paika sättinud, kuid ikka Euroopa, mitte Põhja-Aafrika poolel.

Esimesed mõtted, mis peast läbi käisid olid loomulikult püramiidid ja kaamelid, järgmine aga Agatha Christie «Surm Niilusel» ja Indiana Jones, kirjutab Postimehe lisaväljaanne Otsustaja.

Loomulikult ei saa enam reisida 1930. aastate sinivereliste briti arheoloogide ega ameerika seikleja stiilis. Oodata oli siiski araabia-stiilis romantikat. Arvestasime sellega, et meie liikumist võis piirata 1997. aasta terrorirünnakute, kus islamiäärmuslased lasid Luxoris maha 67 turisti, tagajärjed.

VIIMASED KOMMENTAARID To: häh hihiii. ma olen 13 ja  ma loen nii palju  Egiptusest kui  võimalik. Tegelt sul  on õigus, tänapäeval  ei ... BOT kuivikud, kes irisevad  iga fakti puhul,  võivad minna emajõele  vähki püüdma, sest  seal on igalpool tu... Teised kommentaarid

Pärast nelja lennutundi võttis Egiptuse üks populaarsemaid kuurorte Hurghada lendajad vastu kolmekümne viie kraadise leitsakuga. Esmamulje oli minu jaoks jahmatav, seda mitte kohutava mustuse ja sodi, vaid suure hulga lõpetamata ehitiste ja igal nurgal olevate politseipatrullide tõttu. Edasi viis meie tee Luxori suunas, kus asus meie majutuspaik.

Kuna eesmärk oli võimalikult palju järgida 1930. aastatel reisimeeste eeskuju, siis valisime ühe odavamatest hotellidest. Kahju ainult, et enne Teist maailmasõda kasutusel olnud autosid kohapealt üürida ei saa. Meile soovitati selle asemel soojalt kaameleid ja eesleid.

Ülem-Egiptus suutis igatahes juba alguses üllatada. Kuuekümnendatel ehitatud hotell ei olnud vahepealse ajaga just palju muutunud – mis silma alt ära, see hooletu, nii oligi hoone tagumine pool veel tellingutes ning pärast seda laius prügimägi. «Tavapärane,» vastab kohalik külalise sapisele märkusele. Luxor on nagu suur vabaõhumuuseum, kus asuvad kuulsad Karnaki ja Luxori templid. Linna tänapäevane nimi pärineb kohalikust väljendist Al-Uksor, mis tähendab kahe palee pealinna.

Luxori templite ehitajateks olid vaaraod Amenothep II ja Ramses III ning arheoloogide arvates kasutati seda paika eelkõige religioossete pidustuste läbiviimiseks, kus jagati 11 000 leivapätsi ja 385 vaati õlut. Teeba aegadel oli Karnak tohutu preestrite valitsetav usukeskus. Sfinksidest koosnev allee viib ka tänapäeval peajumal Amon-Ra residentsi Luxori templisse. Suurejoonelised sambad räägivad sellest, kui võimas oli Egiptus vaaraode ajal. Niiluse läänerannikul Luxori lähedal paikneb kuulus Kuningate org, mis peidab endas juba leitud ja kindlasti ka veel leidmata hauakambreid, samas lähedal on Mnemnoni kolossid ja Kuninganna Hatšepsuti kaljutempel.

Kohapealt maastikuauto üürimine oli paras vaimne köievedu. Mees, kellega tingitud sai, meenutas kangesti Indiana Jonesi kaaslast Sallahi. Sallah’ või kes ta tegelikult oli, silmis paistis kuratlik pilk – ta peas keerles ainult üks mõte, kuidas naiivsetelt turistidelt rohkem kõlisevat koorida. Kohtades, kus turiste liigub hordide kaupa, on kohalike eesmärk võimalikult paljude reisijate arvelt kiirelt rikastuda. Neis paigus aga, kus neid on vähe, saad liigutava sõbralikkuse osaliseks.

Kuna ilma Turismi ja Antiigi Politsei valveta ei tohi ise läbi öise kõrbe kihutada, siis saime relvakandjad kaasa. Edasi viis tee juba mööda Niiluse äärt Alam-Egiptuse suunas. Niiluse-äärne ala on üks tihedamini asustatud paiku mitte ainult Põhja-Aafrikas, vaid kogu maailmas.

Elatustase pole aga aastatuhandete jooksul suurt muutunud, nii kombed kui ka riietus on jäänud samaks. Inimesed elavad mudast tehtud tellistest majades, millest iga järgnev põlvkond uue korruse peale ehitab. Põhjusi on siin kaks – esiteks on maa kallis ja teiseks ei saa Egiptuse valitsus pooleli oleva maja eest maksu küsida. Kuigi olin kuulnud kohalikku vanasõna, et Niilusel seilamiseks peavad purjed olema kootud kannatlikkusest, sain seal viibides aru, et see ei käi ainult Niiluse kohta, vaid ükskõik millise koha kohta Egiptuses.

Euroopaliku täpsusega harjunud inimesed peaksid seal olles endale kordama, et ka homme on päev. Loodus on roheline ainult Niiluse orus, mujal laiub Sahara kõrb, mis pole liivakõrb, vaid kivikõrb. Kairost ülespoole jääb kitsas viljakas ala, mida piiravad mäed.

Kairost allpool, Niiluse delta alal on märksa laiem roheline vöönd. Niiluse delta üleujutused on pärast Asswani paisu ehitamist ajalukku kadunud. Kairo oma kuni 23 miljoni elanikuga on tänapäevane suurlinn, aga kui palju seal täpselt inimesi on, ei pruugi isegi Allah teada. Sissesõit Kairosse kujunes järgmiseks üllatuseks, mida vähemalt mina püüdsin maha suruda.

Liiklus oli seal hull ja kummaline, sõidukid liikusid eurooplasele tavapäratut trajektoori mööda. Kuna meie eesmärgiks oli India Jonesi stiilis seigelda, siis me sellele nüansile rohkem tähelepanu ei pööranud ja püüdsime edasi liikuda nagu kohalikud.

Kairo keskklassi linnaosa meenutab väga Tallinna Kopli liine. Lähedal paiknenud surnuaias nägime inimesi askeldamas ja isegi pesu kuivamas, keegi tegi lahtisel tulel süüa. Need on sisserändajad, kes elavad surnuaedade kabelites ja suuremates kiviaedades. Islam on egiptlaste huumorisoont ja lõbutsemisvõimalusi tuntavalt piiranud ning seda saab omal nahal tunda ka iga turist.

Õhtuti istub suurem osa neist televiisori ees ja vaatab kodumaiseid seebiseriaale. Nii tegi ka ühe meie võõrustaja perekond. Egiptuses on suur hulk telekanaleid, aga põhiliselt saabki sealt vaadata kahte saadet – kas siis seebioopereid või palvusi.

> Loe edasi