Reis

Madeleine’i (inglise keeles Magdalen) saartelt lahkumine jääb kauaks meelde: torm algas veel õhtul, kuid keset ööd vingus vihmavalingut saatev tuul juba nii, et võimatu oli magada.

Toomas Alatalu kirjutab Pärnu Postimehes oma reisist Kanada Madeleine'i saartele.

VIIMASED KOMMENTAARID Tõdeja Parlamentaarne turism  täies hoos...Mida teab  Castro-fänn  hüljestest?! Teised kommentaarid

Telekanalid töötasid, sest torm lähenes läänerannikult üle 100-kilomeetrise tunnikiirusega ja selle tulemisega hoiti kõiki kursis. Raju kese langes täpselt meie peale. Aeg-ajalt kadus telepilt. Kahekorruselise, ent ikkagi maadligi hotelli administraator luges raudse järjekindlusega raamatut ja raius nagu rauda, et kui lennuk õhtul tuli, siis küll ta hommikul läheb.

Meie hakkasime seda uskuma alles siis, kui pisikesse lennujaama tuli neljaski, seejärel viies ja lõpuks 12. reisija. Tund pärast väljalennule järgnenud loopimist öeldi, et me ei maandugi Quebecis. Ootamatus maandumispaigas saime teada, et vahepeal olla lennuki uks lahti tulnud. Autoriteetselt lisati, et pärast 11. septembrit 2001 enam nii lennata ei tohtivat (?).

Arvatavalt öeldi sõnu suurest poliitikast meie pärast, sest Euroopa kolme parlamendiliikme (senaatorid Belgiast ja Itaaliast ning siinkirjutaja) käik oli kõva sündmus. Samal ajal lasti meil pool tundi vihma all paterdada, sellal ilmselt parandati ust, ent vist mitte päriselt, sest järgmisel vahemaandumisel kolisime uude lennukisse. Aga siis oli juba teine ilm ja teine ajavöönd – Madeleine’i saarte üks originaalsusi seisabki selles, et kuigi kuulutakse Quebeci provintsi, on saarte kellaaeg tund Euroopale lähemal (Atlandi kellavöönd).

Kuus miljonit hüljest

Madeleine’ile saartele sattumine tulenes minu kuulumisest Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee (ENPA) keskkonnakomisjoni, kus juba kolmandat aastat arutatakse hülgeküttimise resolutsiooni. Hülgeid leidub Eestigi rannavetes ja üks kenanäoline Vigri tehti koguni 1980. aasta Tallinna olümpiaregati maskotiks.

Tõsimeelne hülgeküttimine läks Eestis hingusele veel nõukaajal, milles õnneks peaosa etendas laienev looduskaitse. Hea seegi, et sain noorena asjast ettekujutuse Kihnus ja Ruhnus käies. Tegelikult oli mul lisapõhjuski Kanadasse minna, sest seal elavad minu onu, aastail 1923-38 Enge ja 1942-44 Kihnu vallasekretäriks olnud Johannes Alatalu poeg ja pojapojad. Tõsi, sootuks Kanada teises otsas, aga hoidsin nad telefoni teel kursis sellega, mida hüljeste valdkonnas korda saatsin.

Pidin teatama sedagi, et mul ei õnnestunud kindlaks teha, kas Madeleine’il on kunagi elanud Kihnust-Ruhnust ja mujalt Eestist lahkunud hülgekütid, sest tundus nii usutav ja romantiline, et 1944. aasta lahkujatest enamik olid hülgekütid, kellest nii mõnigi asutas end elama sinna, kus praegu jaguvat ruumi kuuele miljonile hülgele.

Väljasõiduistungite (aga just see toimus ENPA vaatlejariigis Kanadas) programmi kuuluvad arutatavate teemadega seotud tutvumisreisid ja nii sattusimegi kolmekesi Madeleine’i saartele.

Sellele eelnes põhjalik presentatsioon Quebecis, kus meile selgitasid probleemi kohalikud poliitikud, kaupmehed ja hülgekütid ise.

Brigitte Bardot ja hülged

Asja iva on selles, et hülgeküttimine on tänapäeval taandunud Kanadasse (74 protsenti), Gröönimaale, Venemaale ja Norrasse. Kõigil neil on oma kvoodid, samuti on Euroopa Parlamendi algatusel novembris 1983 kehtestatud boikott noorest hülgest saadud toodete suhtes. Kanadalgi on tulnud seda järgida, ehkki mööndustega.

Peale selle on avalikkus, looduskaitsjad ja Greenpeace, mis paistab kõige rohkem muretsevat St. Lawrence’i lahes toimuva pärast.

Samal ajal jääb Venemaa üldjuhul kontrollimisest välja, sest võõraid sinna ei lasta, see paneb kanadalasi ja teisigi nördima. Pole juhus, et ENPA töödokument mainib Vene päritoluga hülgenahast toodete üha laienevat ilmumist Euroopa turgudele.

Muide, äsjaöeldu pandi kirja Euroopas, et seejärel minna veel kord vaatama hülgeküttimist ... St. Lawrence’i lahes. Mõistagi olid kohal Venemaa riigiduuma liikmedki.

Ent eks lähenegem asjale teisiti: see laht on nii lummavalt ilus, et isegi noor Brigitte Bardot (jutt on aastast 1977) raiskas nädala jääpankadele ja tühjusele, sõdimaks hüljeste nimel.

Kaks neetud sõnapaari

Viimane saarlased välja vihastanud staar on Paul McCartney eksnaine Heather Mills, kes Madeleine’il viibides olla mullu üle pruukinud kahte saartel mittearmastatud sõnapaari.

Baby seal ehk hülgebeebi kutsub pea igas kohalikus esile vastuküsimuse: kas keegi räägib baby cow’st või baby pig’ist (lehma- või seabeebist)? Ju neil on õigus. Ometi on teada, et suurem osa hüljestest tapetakse just beebieas ehk enne, kui emad nad 12. elupäeval jääle maha jätavad. Mis teha, kui järgmiste päevade jooksul vaid kogutud rasvast elatuvate hülgehakatiste naha väärtus hakkab rikkaimate kaupmeeste silmis langema.

Teine neetud sõnapaar on humane killing ehk humaanne tapmine. Vastukaaluks sellele üritab Kanada valitsus juurutada mõistet acceptably humane hunting (vastuvõetavalt humaanne jaht), mille sisu meile mitut moodi seletati, kuid lõppkokkuvõttes käis kõik kangesti esimese tapmisviisi sarnaselt: esmalt loom löögiga pähe uimaseks, siis auk kolpa ja veri välja, kusjuures tuleb eriti jälgida, et veri lastakse välja teadvuseta loomalt (varasema seaduse kohaselt tuli enne noa välgutamist fikseerida hülge surm).

Saarlased pidada kõige selle nimel kõva trenni tegema. Nende jutt elavnes niipea, kui hakkasime rääkima vanemate ja suuremate hüljeste küttimisest püsside ning harpuunidega, selleks treenimist oli kergem ette kujutada.

Saarlaste peamure oli hülgeküttimise jätkumine ja kvootide suurendamine. Samal ajal lubatakse tõsiselt mõelda hülgerasva ning -õli, samuti -liha kasutamisele. Hülgeliha söödeti meilegi sisse ja polnud häda midagi, tuletades meelde, et ega’s molluskeid ja languste 30 aastat tagasi eriti söödudki. Aga näe, pandi reklaam tööle ja tulemus missugune.

Mehed hukkunud laevadelt

Madeleine’i elanikud (madelinots või acadians, rõhutamaks nende pärinemist Normandiast ja Baskimaalt, Euroopa avastas saarestiku 1534. aastal) oskavad endale tähelepanu tõmmata ja viimase seitsme aastaga on rahvastik kasvanud ligi 13 000 inimeseni, naisi on napilt rohkem kui mehi, elanike keskmine vanus 41,1 aastat.

Päritolu kohta öeldakse sedagi, et suur osa mehi on tulnud põhjaläinud laevadelt: saarestiku läheduses asub Atlandi ookeani arvuliselt teine hukkunud laevade kalmistu.

Maismaast rääkides on tegu 205ruutkilomeetrise arhipelaagiga, mille moodustavad üheksa suuremat saart ja kümned väiksemad. Julgeks öelda, et tegu on Kihnu-Ruhnu ja Kura kääru kombinatsiooniga, see tähendab metsaga kaetud ja siin-seal otse ookeani kukkuvate kaljukallastega alad vahelduvad pikkade liivadüünidega, mida ääristavad lahesopid ning laguunid. Asustus on hõre, kuid iga maja on rõõmsat värvi nagu koduhoovile veetud sajad laevukesed.

Elu hüljeste ja turistide seltsis

Hülgeküttimise vastased kampaaniad on vähemalt ametlikult teinud saarte põhilisteks sissetulekuallikateks turistid ja langustid. Viimasena nimetatuid kasvatatakse spetsiaalsetes korvides, mida jagub pea igasse teise hoovi.

Hülgeküttiminegi käib edasi ja hülge tõlgenduskeskuses (Seal Interpretation Centre) on koguni väljas kõikmõeldavad tooted hülgenahast ja -lihast, ent hindu ning kättesaamiskohti tuli küsida. Võimalik, et see oli nii vaid meie seal olles, kuid olen mujalgi tõdenud, et Euroopast kõlavad õpetused teevad kohalikest parajad salatsejad.

Mis aga puutub turistidesse, siis mida kõike ei pakuta: vaalade, hüljeste, kõikvõimalike muude mereelukate ja lindude jälgimist. Nii talvel kui suvel. Peale selle golf, ratsutamine, jalgratta ja kõikvõimalike mootorveokitega sõitmine, surfamine ja sukeldumine. Igasugused ekstreemspordialad ning kalapüük. Aga ka päevitamine-ujumine, sest veesoojus tõuseb suvekuudel 21 kraadini. Ning kunsti- ja muusikafestivalid. Meie saarlased võiksid sellest loetlust endale ideid ammutada.

Saarestiku esiasukatest on teada niipalju, et tegu oli mikmaki indiaanlastega. Neist pole kedagi säilinud ja kui miski Kanadas mind tõeliselt üllatas, siis Quebeci parlamendi keskkonnakomisjoni esimehe tõdemus, et nad olid esimest korda külastanud põlisasukate inuiitide külasid põhjas. Põlisasukaid on 83 000.

Nädal enne meie saabumist toimus Quebecis piirkonna esimeste rahvuste foorum (The First Nations Forum). Väidetavalt jällegi esimene, aga kogu provintsi valitsus oli kohal ja ajalehed olid täis kurje sõnu keskvalitsuse kohta, mis oli üritust ignoreerinud. Kui leheskirjutatu vastab tõele, tuleb küll küsida: kas varem tõesti polnud aega põlisasukatega ühise laua taha istuda?