Iraani ja Armeenia vaheline piiripunkt, mis ühel pool riike eraldavat Araksi jõge kannab Nordoozi ja teisel pool Agaraki nime, on üks kummaline paik. Enamasti läbivad seda kaubaautod ning kord päevas ka Teherani–Jerevani liinibuss, kuid seljakotiga rändajaid sinna eriti sageli ei satu. Seetõttu oli oodata erilist tähelepanu ja teravdatud huvi meie pagasi sisu vastu.
Aasiast EuroopasseIraanist Armeeniasse ja ühtlasi Aasiast Euroopasse lahkumine osutub aga ootamatult lihtsaks. Piiriputka, kust templit passi saada, on tühi. Tundmatud kodanikud voorivad mõlemat pidi putka kõrvalt sisse-välja, meie osaks jääb oodata ja arutada, kas kõrvalolev hiiglaslik pagasiröntgen on butafooria või ei.
Teeklaas peos välja ilmunud umbkeelne ohvitser võtab putkas tähtsa näoga istet ja vaatab mõistmatu näoga passe, mille kaanel sõna «Estonia». Taas kord läheb vaja märkmikust rebitud kaardilehte. «Aaa, Europe!» karjatab ohvitser, sügab veel kukalt, uurib midagi paksust raamatust ja tembeldab passid ära. «Welcome back!» ja minge aga. Kottide ja nende sisu vastu ei tunne mitte keegi vähimatki huvi.
Kohe seisame silmitsi järgmise putkaga Araksi jõge ületava silla otsas. Ka seal tahetakse korraks meie passe näha ning siis olemegi Euroopat ja Aasiat ühendaval sillal. Keset silda jooksva põikitriibu kohal teeme sümboolse peatuse ning üks jalg Iraanis, teine Armeenias, rebime nädalaid kohustuslikus korras kantud pearätid maha ja kerime pluusivarrukad üles.
Kultuuriruumi vahetus on kohe tunda. Teises silla otsas ootab meid Armeenia piiri valvava Vene piirivalvevägede nooruke soldat, kes on eestlasi nähes siiralt üllatunud: «Iraanist tulete? Armeeniasse lähete? Kas teil kodus tõesti mitte midagi teha ei ole?» Tund viisakontrollis Järgmine passihuviline ootab kolme sammu kaugusel. Seejärel tahab passi näha piiripunkti ust valvav mundrimees. Viisa hankimiseks läheb tubli tund ja pea sama palju kulub kõrvalputkas sellesama viisa kontrollimiseks. Viisakleeps passis, asume vestlema ringi uitava ja igavleva tolliohvitseriga, kes laseb meil ajaviiteks deklareerida isegi kõrvas rippuvad kuldkõrvarõngad. Mees uurib, et ega meil tuumapommi juhuslikult kaasas ei ole. Laskume temaga pikemasse vestlusesse teemal «kui mul oleks tuumapomm, lendaksin ma teie piiripunktist eralennukiga üle või ostaksin selle piiriputka üldse ära», ja armeenlase nägu venib üha laiemale naerule.
Meie Eesti päritolu tuleb ainult kasuks, sest ohvitseri vend on Eestis aega teeninud. Läheme lõpuks sõpradena lahku ja lubame tema meeldivat piiripunkti veelgi külastada.
|
