«Tõsist tööinimest ei märka meil keegi,» põrutab jalatsivabriku ASi Samelin juhatuse esimees Leida Kikka talle omasel otsesel moel. «Paarkümmend aastat tagasi oli vabrikus töötamine popp. Aga nüüd pole tootmine justkui midagi väärt. Tehtud inimene on kõhn noor pikkade küüntega naine, kelle karjääri tipp on olla küünetehnik!» | | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | uudu
Tehke küsitlus töötajate seas palju nad teenivad?Aga ma arvan,et ega nad vastata julgegi,hea kui mii...
kikas
Tööline oli au sees nõuk.ajal, kuna teenis teistest rohkem, vahel kordades rohkem.
Kahjuks aukirja...
|
|
Palgast ei piisaKuidas aga mõõta töötaja tublidust ajal, mil pole enam norme ega viisaastakuplaani? Samelinis on see lihtne – jalatsifirmas on tükitöö. Ettevõtte töötajate keskmine palk on 4000–4500 krooni kuus kätte. «Parimad teenivad sellest rohkem ja on ka neid, kelle palk jääb meie keskmisele alla,» märgib Leida Kikka. Palk on aga alati väike ja ainult palgaga häid töötajaid kinni ei hoia. Samelin korraldab oma rahvale suuri pidusid, peab töötajaid meeles tähtpäevadel ja pakub neile oma odavas sööklas tasuta piima või mahla. Kuid Leida Kikka arvates peaks tublit töötajat tunnustama ka riik, mitte ainult ettevõte. «Norra kuningas korraldab vastuvõtu ja teeb hinnalise kingi inimestele, kes on ühes ettevõttes töötanud viiskümmend aastat,» räägib Samelini juht. Samelinis on kaks inimest, kes on firmas ja selle eelkäijas töötanud üle 50 aasta, 36 inimest on siin ametis olnud üle neljakümne aasta. «Kas on palju palutud, kui presidendi kantselei saadaks neile kahele näiteks kaardigi,» küsib Leida Kikka. Ligi 400 töötajaga ASi A. Le Coq Tartu Õlletehas juhataja Tarmo Noop arvab, et töötajat tunnustada on siiski firma, mitte riigi asi. «Riigi asi on luua maksumaksjale hea pensionisüsteem, tubli töö eest peaks aga kiitma ettevõte, sest töötaja on seotud ettevõtte, mitte riigiga,» arutleb ta. Õlletehas valib igal aastal iga üksuse parima töötaja, kes saab firma suurel jõulupeol preemia. Ära märgitakse tähtpäevad ja tööjuubelid. «Elu sunnib juhte üha enam töötajaid tunnustama,» kinnitab Tarmo Noop. «Kõik firmad pingutavad, et oma töökäsi hoida.» Suure elektroonikafirma ASi Tarkon töötaja teenib kuus keskmiselt ligi kuus tuhat krooni pangaarvele, preemiat firma ei maksa. «Kõva mees saab meil ka kõva palga,» kinnitab Tarkoni personaliosakonna juhataja Anu Ulp. Paar korda aastas – jõulupeol ja suvepäevadel – pidutsevad töötajad koos, igapäevaselt pakub firma aga odavas sööklas oma ligi 550 töötajale tasuta suppi ja kohvi. Tarkon hoolitseb ka selle eest, et töötajad saaksid kord aastas käia töötervishoiu arsti juures. «Töötajate põuda meil pole, aga hea spetsialisti võtame iga kell vastu,» ütleb Anu Ulp. Leida Kikka usub aga endiselt, et ka riik peaks lihtsat tööinimest märkama. Raha läheb raisku «Tüdrukud õpivad kutsekoolis riigi raha eest õmblejaks,» räägib ta. «Aga nad ei taha õmblejaks, vaid hoopis keskharidust. Kui see käes, õpitakse juuksuriks või iluteenindajaks ja lõpuks minnakse välismaale lapsehoidjaks.» Kikka on veendunud, et kui ühiskond tunnustaks tootvat tööd tegevaid inimesi rohkem, oleks ka vabrikutöölise amet populaarsem. Siis tuleks vabrikutesse ka rohkem noori ja riigi koolitusraha ei läheks raisku. |
