Toit

Vorstivabrikandid kinnitavad, et valmissinki keegi vett ei süsti, küll aga pritsitakse nõeltega singisoolamispritsi abil singi valmistamise käigus lihasse soolvett.

Et saada sealihast mõnusalt lõhnav ja suitsune sink, on tarvis esimese asjana välja valida sobiv tükk, millest sinki valmistama hakatakse. See puhastatakse kõõlustest ja rasvast ning seejärel valmistatakse soolvesi koos maitseainetega.

VIIMASED KOMMENTAARID teadja Mis siin ikka  imestada, elu on  selline. Aga siiski  maitsevad singid  hästi. arvaja- Õigustusi tuleb,nagu  oavarrest vett. Teised kommentaarid

Kuidas aga soolvesi singitükki jõuab? «Paljude nõeltega singisoolamispritsi abil pritsitakse singilihasse soolvesi, mis koosneb põhiliselt veest, soolast, maitse- ja lisaainetest,» selgitab singisoolamist Rakvere lihakombinaadi tootearendaja Kristel Tõnisson SL Õhtulehele.

«Pritsimisega kiireneb sooldumisprotsess,» selgitab Nõo lihatööstuse juhatuse esimees Toomas Kruustük pritsimise vajalikkust.

Niisiis on jutul vee süstimisest sinki alus olemas, kuid nii Kruustük kui ka Tõnisson kinnitavad, et singi mahlasuse suurendamiseks sinna lihakombinaadis keegi vett ei süsti, veel vähem saaks seda teha poodide tagaruumis.

«Kui valmissink jookseb vett, võib tarbijal tõesti tekkida mulje, et sinna ongi vett sisse pritsitud,» selgitab Kruustük.

«Kuulsin just paar nädalat tagasi raadiost, et Tallinna turul süstivad müüjad kaalu suurendamise eesmärgil ja tarbija petmiseks sinki vett. Nii et jutt vastab osaliselt ka tõele,» tõdeb Kruustük.

Tõnisson aga usub, et singisüstimine on siiski puhas kuulujutt – korralikult pakitud tooteid ei saa ükski müüja rikkuda.

«Pakendit rikkumata sinna keegi salaja vett süstida ei saa. Tuleb ilmselt paremini valida, millisest kauplustest ja millist sinki osta,» annab ta nõu.

Kõigil kahtlejatel soovitab Tõnisson aga asja ise kontrollida. «Võtke üks tükk korralikku sinki ja üritage sinna 15–20 protsenti vett sisse süstida. Nii saate kõige paremini näha, kas see on võimalik ja mis nägu see toode pärast on.»

Parema suutäie nimel käib sink massaažis Pärast pritsimist läheb tulevane sink masseerimisse. Seda ikka pehmema ja maitsvama suutäie nimel.

«Sinki masseeritakse maitse ühtlustamiseks suurtes keerlevates tünnitaolistes trumlites,» selgitab Tõnisson.

Siis liha vormitakse, lõpuks suitsutatakse ja keedetakse. Valmistusprotsessi järgi saab singid jagada neljaks: toorsuitsu-, suitsu-keedu, keedu- ja üleküpsetatud sink. Need jagunevad veel vormimise järgi vormi- ja rullsingiks ehk restruktureeritud singiks. Singi mahlasus sõltub Kruustüki sõnul mitmest asjast – sissepritsitava soolvee kogusest, masseerimisest, termilisest töötlusest, liha pH-tasemest.

Tõnisson loetleb veel teisigi mahlasuse mõjutajaid: looma tõug, vanus, sugu, pidamis-, veo- ja tapmistingimused. Singitegu enne ja nüüd «Eestis ja teisteski põhjamaades valmistatakse sinke valdavalt suitsutades ja kuumutades. Soojades lõunamaades süüakse toorsuitsu- ja fermenteeritud sinki,» selgitab Tõnisson.

Ta räägib, et vanasti, kui sinki kodus tehti, pandi sealiha nädalaks-kaheks kas soolveega või kuivalt tünni. Pärast loputati kuivalt soolatud singilt suurem sool maha ja riputati seejärel kas sauna või korstnasse suitsuma. Mõnikord keedeti sinki enne suures pajas. Igal talul olid valmistamiseks omad nipid ja singi valmidust hindas peremees – ja kuidas teisiti, kui ikka maitstes ja proovides.

«Vees soolatud ja eelnevalt keedetud sink oli mahlasem ja õrnem, kuivalt soolates ja ainult suitsutades saadi vintskem sink, see aga säilis kauem,» teab Tõnisson.

Võrreldes nüüdistootmisega, on põhierinevus Tõnissoni sõnul vaid valmistamise ajas – moodsate seadmetega saab toorest lihast hea mahlase suitsusingi valmis nelja-viie päevaga.

Muidugi sisaldab sink peale liha ka soola ja teisi maitseaineid. «Oma tuntud headuses sinkide maitsestamiseks kasutame nii traditsioonilisi maitseaineid – soola, pipart, sibulat ja küüslauku kui ka maitseainesegusid,» selgitab Tõnisson.

«Enamasti kasutatakse lihatoodete tootmiseks nitritsoola – keedusoolale on lisatud nitritit,» ütleb Tõnisson, kelle sõnul vanasti kasutati sel eesmärgil hoopis salpeetrit. Nitritsoolad tagavad singile harjumuspärase punaka värvuse ning aitavad ka lihatoote säilimisele kaasa. «Ilma nitritita sink on hallikas nagu tavaline keedetud liha,» selgitab Tõnisson.

Kruustüki sõnul lisatakse mahlakuse saavutamiseks ka fosfaate ja paksendajaid.

«Tarbijate eelistused on kindlasti muutunud,» kinnitab Rakvere lihakombinaadi tootearendaja. «Oluliselt rohkem pööratakse tähelepanu oma tervisele. Ostetakse palju väherasvast sinki, jälgitakse toodete soolasisaldust. Rohkem on hakatud sööma veise- ja ka linnulihasinki,» räägib Tõnisson.

Kruustüki kinnitab, et tarbija eelistab teistsuguseid tooteid kui mõni aasta tagasi. «Suund on mahlasemale singile, kuid see veel ei tähendada, et sink peab vett jooksma,» ütleb Kruustük.