Tervis

Pärnu erivajadustega inimeste rehabilitatsioonikeskuses töötab Randel Peerna (25), ainuke raske liikumispuudega jõusaalitreener Eestis, kes päästis end ratastoolist.

Kohtusime keskuse jõusaalis, kus Randel on ametis selle aasta 1. juulist. Ta on tumedapäine, suurte silmade ja avala naeratusega noor mees, kelle olemusest õhkub headust. Püstitõusmine reedab ta liikumispuude – Randel näitab, kuidas siinses saalis pääseb trenažööri alla ka ratastooliinimene. Pingi saab lihtsalt ära võtta.

VIIMASED KOMMENTAARID kay kõik laisad inimesed  peaksid selliseid  artikleid lugema -  saab tohutult usku ja  innustust. Teised kommentaarid

Isiklikus elus muutus kõik

Randel on sünnitrauma ohver. Mõlema jala põlvetagused kõõlused olid kokku tõmbunud ja ta liikus, põlved sissepoole. Vasak käsi oli tundetu. “Kui kätt pigistasin, ei tundnud seda,” meenutab ta Pärnu Postimehele antud intervjuus. Aga jalgu ta tundis.

Lapsena käis Randel Haapsalu sanatoorses internaatkoolis, sest muud õppimisvõimalust tal ei olnud. Seal tegi ta ravivõimlemist. Kui põhiharidus käes, naasis noormees Pärnusse vanemate juurde elama.

Treeningud, mis kestnud viimased viis aastat, andsid poisile nii-öelda uued jalad alla. “Kujutage ette, ma saan vabalt liikuda. See muutis mu elus kõik. Muidugi pole mu astumine nagu täiesti tervel inimesel. Vasak jalg ei liigu hästi ja põlved hoiavad sissepoole. Minu puhul on vist nii, et igapäevane treening on elu lõpuni kaaslaseks,” arutleb noormees. Öeldus ei kuule ühtki hädaldusnooti, pigem on ses aduda tahtejõudu. “Ka tantsupõrandal olen käinud ja – polnud viga,” naerab ta heameelest.

Noor treener käib ise treenimas kõrvuti tervetega Maispordi klubis, veekeskuses – kus iganes. Massaaž on treeningute kõrval samuti “lahutamatu kaaslane” ja seda teeb “tipptasemel Anneli Kuusk”, nagu ta väljendub.

Oma igavesti kestva treeninguvaeva on Randel rüütanud optimistlikku kuube: “Mida paremaks saan mina treenides, seda paremini oskan teisi õpetada. Sest erivajadustega inimeste puhul on tähtis iga väike teave mu kogemustest, et nad endale liiga ei teeks,” kinnitab ta.

Randelist kogenumat selles valdkonnas ei ole praegu tervest Eestist võtta.

Pääs invatoolist - valu ja pisarad

Viis aastat tagasi alustas Randel treeninguga seepärast, et teda sõna otseses mõttes hirmutati: mõlema jala kõõlused tõmbuvad aastate möödudes üha enam kokku ja tulevik on ratastool.

“Läksin Villa Medica peaarsti Andres Lindmäe juurde ja tegin ettepaneku: äkki saaks kõõluseid operatsiooniga aidata, nii et võiksin käima hakata. Lindmäe jättis jutu operatsioonist kohe katki ja soovitas hoopis treenima hakata. Doktor selgitas, et kõõlused hakkavad treeningu tagajärjel venima ja pikenevad,” meenutab noormees.

Sellest päevast alates treenis Randel end Villa Medicas, abiks massöör Tuudor Siilak. Jõusaali teda mõistagi ei lubatud, vaid lihaseid-kõõluseid, mis jäigaks jäänud, venitati ja väänati.

“Karjusin vahel, kui enam valu kannatada ei suutnud. Mu käe- ja jalalihased ja kõõlused ei töötanud, aga ka liigeseid tuli väänata – need olid kaua kinni olnud. Algul oli ikka kole valus, nii et isegi pisarad tulid silma. Kannatasin. Selle nimel, et ükskord paremini käima hakkaksin ega peaks jääma ratastooli, et vasak käsi funktsioneerima hakkaks. Nii juhtuski,” räägib Randel pilku põlvedel hoides.

Tõsi, kuidagimoodi Randel ju liikus. Kodused pidid kogu aeg valvama, et ta ei kukuks. Vanaema-vanaisa, ema-isa, ka õde olid pidevalt toeks. Sellest hoolimata kukkus ta tihti.

“Vahel isegi nii, et liha oli luuni lõhki. Väike vale samm, libedus – kõik kukutas. Ja kui põlvepesad, mis käies niigi teineteise ligi hoidsid, juhtusid kokku lööma, nii et närvipesad vastakuti sattusid, käis jalgadest selline valu läbi, et olingi pikali maas. Pikapeale õppisin paremini kukkuma - nii, et vähem viga saaksin,” märgib ta.

Siilaku ja Lindmäe käe all tuli päevavalgele tõde: oleks palju varem alustama pidanud. Näiteks kümneaastaselt.

Lihaste puudulikkus oli nii suur, et jõusaali noormeest ei lastud, seepärast ostis ta kataloogide järgi endale koju trenažööre.

“Tegin pisikese jõusaali velo-trenažööri ja masinatega kõikide lihasgruppide treenimiseks. Kodus higistasin aasta, iga paari nädala järel näitasin end Villa Medicas doktor Lindmäele ja massöör Siilakule,” räägib ta.

Kingib endale treenerilitsentsi

Randel naerab: “Praegu kahetsevad tohtrid kõige rohkem seda, et nad mind algusest peale filmima ei hakanud ja kõike videolindile ei salvestanud. See oleks õppevideoks kõlvanud. Aga keegi ei julgenud loota, et edu on nii suur. Et täielikust lihaspuudulikkusest võib jalad alla saada ja veel treeneriks õppida.”

Muide, treeneriks hakkamise mõtte käis Randelile esimesena välja doktor Lindmäe. Noormees naerab jälle, kui ütleb, et ta oli parajasti Anneli massaažilaual, kui langetas mõttes otsuse: “Hakkangi jõusaali treeneriks!”

Eelmisel aastal registreeris Randel end kursustele, koolitajaks EFTE (Estonian Fitness Trainers Education) Koolituse OÜ. Nüüdseks on Randelil seinale panna juba kaks tunnistust, mis lubavad tal töötada treenerina. Üks paber on veel puudu – litsents. “Praeguse prognoosi järgi peaksin selle saama detsembris. Et 27. detsembril saan 26 aastat vanaks, teen sellega endale tubli sünnipäevakingi. Suurima, mida oskaksin tahta,” ütleb ta.

Noormees unistab ka olümpiakomitee kutsetunnistusest, sest tulevikus hakkavat treenerite tööd kontrollima olümpiakomitee. “Selleks tuleb ilmselt eraldi eksam anda,” arvab ta.

Oma õpingutest EFTEs kõneleb Randel ülivõrdes. Ta on ainus puudega õppur, aga keegi ei vaata teda imelikult. Koolitajaiks on Eesti parimad treenerid, Pärnust on näiteks veekeskuses töötav Jaana Junson.

“Kui sul on raske puue, on jõusaali värk ikkagi raske. Ma ei saa teha kõiki harjutusi kaasa ega ka ette näidata. Näiteks kükid, kangiga harjutused Mind õpetati: ei peagi neid tegema, vaid tuleb väga täpselt kõrvalt õpetada. Ehkki mu senised tunnistused lubavad õpetada ka tervete inimeste jõusaalides, valisin ise vabal tahtel erivajadustega inimesed. Nemad ei tee kangiharjutusi ega kükke! Pealegi soovitasid seda teised treenerid, sest Eestis ei olegi peale minu erivajadustega inimeste treenerit,” kõneleb Randel.

Lõputa õpingud, lõputa töö

“Kui ma hommikuti raadiost liiklusõnnetusi kuulen, mõtlen kõhedusega: “Minu töö ei lõpe vist iialgi, puudega abivajajaid tuleb aiva juurde. Samal ajal tunnen, et tahan neid igati aidata,” arutleb vestluskaaslane.

Õpingud treenerikutseski väidab Randel lausa lõppematud olevat. Nii palju ilmneb uusi asju, et paratamatult peab õppima. “Tahan saada üha paremaks,” kinnitab ta. Edasipüüdlemine ametis, soov aidata endasuguseid – see on praegu noormehe ainus hobi. “Kõik kokku üks suur töö ja õppimine,” võtab ta kokku.

Neil päevil, kui Randel teisi treenib, ta endaga tegelda ei saa. “Olen õhtuks täitsa läbi. Seda juhtub kolm päeva nädalas viis tundi jutti. Treenida tuleb kolme inimest korraga, ehkki ta teeks trenni meelsamini ühega. Noorim grupis on 20-, vanim 70aastane.

“On isegi kaaluprobleemid – treenin ülekaalulisi kõhnemaks ja kõhnade lihaseid tugevamaks. Õige kehakaal on väga tervislik,” väidab Randel.

Erivajadustega klientidega on nii, et neil võivad ilmneda uued haigused. Siis tuleb arstidega nõu pidada. Enamik jõusaali klientidest, keda on 18, kannatab liikumispuude all ja vajab venitusharjutusi lihastele ja kõõlustele. Aga saalis on harjutanud ka Parkinsoni tõvega inimene.

“See on tõbi, kus inimene väriseb pidevalt. Üle saali minek võttis tal aega kümme minutit. Aga kui ta läks trenažööri peale, hakkas ennast liigutama, siis nagu polnukski haige. Tal oli nii hea meel, et ei tahtnud siit enam ära minna,” meenutab treener.

Noormees räägib, et ta ülesanne on ka tervisesporti propageerida, ahvatleda neidki erivajadustega inimesi treenima, kes siiani sellele mõttele tulnud pole. Randeli sõnul tunnevad end kõik pärast liigutamist paremini ja ajutöögi paraneb. Kõige raskem olevat veenda insuldi üle elanud inimesi, kes arvavad, et nüüd on nende elu läbi.

“Midagi ei ole läbi, füüsiline trenn aitab neidki, aga nad lihtsalt ei usu seda,” kinnitab ta.

Klientidel on Randeliga ses mõttes väga vedanud, et noormees omab hulga isiklikke kogemusi. Teab, kui palju võib pingutada, millal puhkama peaks. Jõumasinatele minejad saavad külge juhtmed, et südame töö ja vererõhk oleksid kontrolli all.

Siinse töö eripära on, et kui harilikult ilmnevad tulemused paari kuuga, siis erivajadustega inimeste puhul kulub selleks paar aastat. See tähendab raugematut tahet treenida, treenida ja treenida. Randelist paremini ei tea seda keegi.