Reis

Kõige lihtsamast kanuumatkast võib kujuneda seiklusjutt maalt ja merelt, tuleb ainult kodust välja minna, leida üles Kõrvemaal turismitalu Rabav.ee, sattuda Jägala jõele, istuda paati ja kaheksa korda ümber minna.

Keebid selga, kummikud jalga, mõla kätte, kanuu vette ja minema, kirjutavad kanuusõitu proovinud Järva Teataja ajakirjanikud. Paat libiseb imekergelt silla alt läbi. Ees ootab seitse kilomeetrit kanuutamist Jägala jõel. Meeles peab vaid pidama ühte lihtsalt asja: välja tuleb tulla esimese silla juures.

VIIMASED KOMMENTAARID kaasa Kanuusõitudega on nii,  et mõned inimesed nagu  muud ei teekski, kui  käiks kannuga sõitmas,  kui siis v... mis te nii negatiivselt  kirjutate. see oli äge  jutt ja kiskus kaasa  minema. autor ei teind  midagi maha, ... Teised kommentaarid

Jõgi teeb käänakuid ja vuliseb vaikselt, silma hakkavad kobraste langetatud puud. Kisub vihmale, ilm on kuidagi mustvalge, kuid siiski talutavate plusskraadidega.

Asjad ei pea minema liiga lihtsalt

Matkajad küürutavad virisemata ennast vee kohale rippuma jäänud tüvede alt läbi. Üks kopratamm teekonna algul osutub isegi nii võimsaks, et kanuu tuleb maad mööda sellest ümber tõsta.

Aga pole hullu, paatkonnad imetlevad kobraste hambajõudu ja hoiavad meele rõõmsa.

Ees terendab järjekordne läbinäritud puu, lähedalt vaadates tegelikult lausa puuderägastik. Kuid matk on matk ja kaks kanuud purjetab rahumeelselt kõrvuti läbi tumedate veevoogude.

Tore on ikka kodust välja tulla ja pisut puhata!

Lahedat liugu ja kerget vestlust jätkub seniks, kuni kanuude ette kerkib jõge poolitav, seekord inimkäte loodud tamm.

Selle kohta hoiatas üks jõetundja, et siin tuldagu kindlasti välja, sest kui madalast tammist paadiga alla minna, pole ümberminekust pääsu.

Märjast kaldast hoolimata pole väljatulek suurem asi mure, nagunii on peaaegu kõigil jalas kummisäärikud. Märjaks saada oktoobrikuisel Jägala jõel justkui ei tahaks.

Aga asjad ei pea minema liiga lihtsalt. Tegelikult on tagantjärele peaaegu kindel, et seal tammi all istub üks riuklik vetevana, kelle töö on teha jõest ajuti veepark.

Otsa teeb lahti neiu, kes end mööda ligaseid tammiplaate tasakesi kanuusse libistab. Enne kui keegi arugi saab, kaotab ta tasakaalu ja libiseb vööni kargesse jõevette.

Kaaslased vahivad abitult pealt.

«Ma sain märjaks!» huilgab näitsik jõest. Oi–oi, nagu öeldud, oktoobrikuu, jõgi ja lisaks supluseks suhteliselt jahe ilmake. Tagasi pöörduda pole mõtet, seal ei oota enam keegi, mööda kuiva maad pole kuhugi minna, tuleb lihtsalt märjalt lõpuni sõita.

Märg näitsik upitatakse paati, seal ta siis istub ja nõristab rõivastest vett.

Kaastundlikke sõnu puistates asutab teise paatkonna neiu end samuti paati istuma, kuid nagu kiuste nihkub kanuu eest ja tirib ta pikka spagaati, kuni ta lõpuks kõhuli vette lärtsatab.

Mitu korda peab kanuud veest tühjaks valama

Vahepeal on tammini jõudnud veel paatkond vapraid. «Minge kaldalt ringi!»hüüavad eesminejad.

«Mida!» röögivad teised tammi serval kõõludes. Paat hakkab viltu vajuma, kaldub, kaldub... üks naine lajatabki sealt vette ja kroolib vett pritsides kalda suunas. Oi–oi–oi–oi!

Aga selgub, et pole hullu. Paatkond olla ümber läinud sada meetrit pärast starti ja seda täies koosseisus. Vettinud inimesed seletavad läbisegi midagi roikast ja püstiseismisest. Lugu on segane, kuid kaasahaarav. Kaks ikka veel kuiva inimest püüavad end märkamatuks muuta.

Kui tammi ääres vees ludistamisest küll saab, kihutab kanuutrio edasi end madalas vees küll tõugates, küll sõuda püüdes. Jõgi näib äkki olevat üks suur madalik. Vapper juba alguses ümber läinud märg naine hüppab aeg–ajalt paadist välja ja veab nööripidi omasid edasi. Nagu Linda.

«Mine vea sina ka, sa oled nagunii märg,» moositakse teises paadist niisket kaasosalist. «Prrrrr....» vastab see ja katkub vihmakileka hõlmu kokkupoole.

Tubli naine veab vahepeal kaht kanuud korraga. Räägib kummikutest, mis tal kästud jalga panna, et sokid märjaks ei saaks.

Koprad on teinud tõhusat tööd. Langenud puid on aina rohkem, osa neist salalikult veepiiri all. Tuleb see nüüd märgade inimeste minnalaskmismeeleolust või muust, aga kanuud on rohkem külili kui püsti.

«Ei viitsi enam tühjaks valada,» halatakse pärast järjekordset võitlust madaliku ja okstega.

Mehed nohisevad ja teevad suurema töö ära. Kui nüüd naised kanuusid järjekordsest madalikust üle veavad, leiavad nad end äkki kõrvuni veest. Sügavust on äkitselt küll.

«Kas see sild juba ei paista?» küsitakse üha rohkem. Kui kauaoodatu lõpuks nähtavale ilmub, on kergendus suur. «Ilma kanuuta oleks lihtsamini saanud,» arvab üks matkaja paati veest kiskudes.

Sõidu algusest on möödas kolm märga tundi.

Kas käterammu või muu tõttu, igatahes on kanuutajad kokkulepitud kohas varem, kui oodati. Vastas pole kedagi. Pole sooja autot ega lahket pererahvast. On sügisene tuul ja märjad inimesed.

Helistada ei saa, sest pole mobiili. Keegi pakub, et helistada võiks eemalt paistvast talust. Aga kuhu helistada?

Elu päästab kuum saun

Kaugema nurga rahvas ründab küsimustega kohalikke inimesi, kes on selles maakonna nurgas elus esimest korda. Mis selle mehe nimi on, kes vastu pidi tulema? Kus ta elab? Mis selle koha nimi on? Kus me üleüldse oleme? Kas te siis mitte midagi ei tea?

> Loe edasi