Reis

Kus veel võid sa ööst hommikuni tohutus supermarketis šopata või bistroos kõõluda kui mitte Piiteris.

Ühesõnaga – vaid Venemaal võib juhtuda see, et hulk imetabaseid asutusi alustades kallitest ööklubidest ja lõpetades tavaliste kauplustega on avatud kruglo­sutotšno ehk siis ööpäev läbi. Ning viie miljoni elanikuga linnas käib erakordselt vilgas elu, kirjutab Aigi Viira SL Õhtulehes avaldatud reisikirjas.

VIIMASED KOMMENTAARID no jah pärast neid  välismaalaste mõrvu  pole küll soovi  Piiterisse sõita.... Teised kommentaarid

Peterburi, mille nimi oli nõukaajal Leningrad ja kus enamik eestlasi siis sageli käis, on praegu sama imeline kui tollal. Metropol on metropol ning siinsete venelaste kippumine Tallinna asemel Piiterisse kõrgharidust omandama on üdini mõistetav: Peterburi on ju lõppeks tõeliselt suurlinlik suurlinn. Äärmused on muidugi ka kogu aeg kohal: ühelt poolt võid endale vabalt Dolce & Gabbana 55 000 rubla maksvad saapad osta, teisalt prantsatada suvalisse pitsabaari ja öösel kell 3 karahvini valget viina lauale tellida, kolmandalt poolt toetada annetusega tänaval kerjavat pimedat noorukit ja neljandalt kihutada hingeldades Iisaku katedraali vaateplatvormile ning hoomata, kui vägeva linna tubli tsaar Peeter I otse sohu ehitada lasi.

Meietamiskomme ja seljanka

Olenemata sellest, kui mitu päeva Piiteris kõõlumiseks reserveerid, jääb nii või naa ajast puudu. Kaht asja korraga, nii öö- kui ka päevaelu kogeda, on raske, ent mitte võimatu. Samas jõuab ka ajaloolised highlights’id eesotsas Tsarskoje Selo ja Peterhofiga läbi kihutada. Nimelt kihutada, täpselt sel viisil vaprad giidid oma kliente ajaloost kubisevates paleedes ringi talutavad – eriti kui tsaariresidentsi umbes kolmekümnendas saalis, mis üdini sarnaneb eelmise kahekümne üheksaga, grupp ise tülpinud giidi töötempot tõstma asub.

Ei maksa imestusest silmi pööritada, kui Venemaa Versailles’i ehk Peterhofi purskkaevudepargi läheduses on ilunautlejal esmane võimalus lõunasöögile minna mitte mõnda stiilsesse vene köögiga paika, vaid hiina restorani. Lõppeks kannatab selle ära, sest Piiteris endas jagub eri hinnaklassist vene kööke igale tänavale. Ning neisse lihtsalt tuleb sisse astuda, sest see, mil moel oskavad kohalikud kokad valmistada borši ja seljankat, on sõna otseses mõttes fantastiline. Pärast Venemaal söödud suppe on motivatsioon Eestis samu suppe süüa sirgelt miinimumini kukkunud. Ja see kehtib ka pliinide kohta, soolakurkidest rääkimata.

Välismaalaste hinnad

Et aga Venemaa reisile eelneb tohutult pikk asjaajamiste rida, on siililegi selge. Venivad kadalippaskeldused tulevad ette ka piiril, nii siin- kui sealpool Narva jõge. Ent kogu see käik Venemaale on noid vaevu täiega väärt.

Pole midagi öelda – oma ajalugu oskavad piiterlased hiilgavalt müüa. Külaskäigu eest Iisaku katedraali maksavad kohalikud näiteks 50–100 rubla, välismaalased 150–270 rubla. Ermitaažis patseerivad venelased 100, välismaalased aga 350 rubla eest. Tsarskoje Selos on hinnaskaalad analoogilised: venelased peavad välja käima 70–220 rubla, välismaalased 250-520 rubla. Peterhofis on hinnakiri sama lõbus: venelased maksavad ilu eest 30–200 ja välismaalased 215–430 rubla. Nii et igal juhul on tark tegu rahakott puuga selga vinnata, sest vaatamisväärsuste puhul hinna üle ei tingita.

Seevastu on tingimiseks ideaalne paik Piiteri kesklinn, kus hobutroskad ringi põrutavad. Päris lustlik on takso asemel hobust hääletada ning siis tuttavaile sel moel külla sõita. Eriti kui vahepeal tuleb poe juures peatust paluda, et külakost kaasa osta. Pole midagi öelda – kutsarid ja suksud on päris kannatliku meelega. Ilmselt on nad välismaalaste veidrate kommetega lihtsalt vägagi harjunud.

«Za prekrasnõh dam!»

Kui juba Venemaal olla, siis tuleb õhtu kindlalt veeta mõnes kohalikus seltskonnas, kes nii möödaminnes õpetab selgeks korraliku toostiütelungi. Nõnda võiks kohtumispaigaks olla armeenia restoran Kilikija Peterburi kesklinnas ning seltskonna hingedeks venelanna ja tšerkess, kes neljatunnise õhtusöögi jooksul vormistavad väga erinevaid ja väga pikki tooste mängleva kergusega.

Mõistagi tähendab see seda, et ajal, mil ilukõneleja värvikas vene keeles oma etteastet teeb, tuleb ülejäänud seltskonnal kannatlikult klaase õhus hoida ja käsi kipub vägisi väsima. Klaasi toosti ajal lauale panna ei tohi. Ehkki levinuimad, suisa kohustuslikud toostid on «Za vstretši!», «Za prekrasnõh dam!», «Za zdorovje!» ja «Za roditelei!», siis tegelikkuses nii lühikeste lausetega maha ei saada. Toosti jagub palju kauemaks. Kohaliku kombe kohaselt müüakse viina 50 grammi kaupa ja vaid naistel on lubatud ühest klaasist mitu korda rüübata. Mehed peavad klaasi põhjani kummutama.

Poodelge, kui jaksate!

1 kg liha – 180 rubla

1 kg kartuleid – 22 rubla

10 muna – 35 rubla

Marsi šokolaad – 13 rubla

McDonald’si Big Mac – 49 rubla

Päts musta leiba – 12 rubla

Liiter viina – 150 rubla

> Loe edasi