Saame ratta-rikkaks!

Üks auto paagitäis kütust maksab sama palju kui kuue kuu bussikaart või ühe aasta jalgratta pidamise kulu.

Kui ma peaksin oma ratta isikliku auto vastu vahetama ja kõik vajalikud sõidud linnas autoga tegema, kasvaks mu kulutused liikumisele vähemalt kümnekordseks, ma istuksin mitu korda nädalas ummikus, liigutaks end palju vähem ja töötaks paar kuud aastas puhtalt oma auto ülalpidamiseks… Ei, aitäh! Mul pole oma auto pidamiseks aega ega tahtmist, sest ratta, ühistranspordi ja taksoga on minu ning mu laste liikumisvabadus palju suurem.

VIIMASED KOMMENTAARID Liina Appi Apppi. Terve  vanalinn on haisvaid  inimesi täis- seal ju  käivad inimesed lausa  jala. See on ju k... Mari J. Kuskil artiklis pole  mainitud, et 90 km  autosõite peab hakkama  rattaga asendama ja  kõik peaksid kohe... Teised kommentaarid

Poole kohaga sohver

Kahe autoga peremudel, kus üks vanematest muutub poole kohaga sohvriks, on eelmise sajandi ameerikaliku vabadusmüüdi lahutamatu osa, mida ei tasu Eestisse 21. sajandil kopeerida. Linnade tulevik on autode ühiskasutuse, hästi toimiva ühistranspordi ja turvalise jalgrattaliikluse päralt – just nimelt nende liikumisviiside ökonoomsuse, keskkonnasõbralikkuse ja tervislikkuse pärast.

Eestis väidetakse, et autoliikluse kasv koos müra, heitgaaside ja ummikutega on paratamatus, samas on paljudes Euroopa linnades juba aastakümneid suurenenud hoopis jalgrattaliiklus ja ühistranspordikasutus.

Ligikaudu pooled autoga tehtavatest sõitudest Eestis on alla kuue kilomeetri pikad. Pooltel Eesti peredel isiklik auto puudub, seetõttu on väide, et isikliku autota on võimatu Eesti linnades hakkama saada, väga liialdatud. Jalgratas on linnas töötavale ja oma töökohast kuni kümme kilomeetrit elavale inimesele väga mugav, kiire ja tervislik liikumisvahend. Tipptunnil jõuab kohale sama kiiresti või kiiremini kui autoga, sõit ei maksa peaaegu midagi, parkimine on tasuta ning jalgrattaga liikuja saab piisavalt füüsilist koormust.

Sageli põhjendatakse rattaga mittesõitmist Eesti ebasobiva kliimaga. Eesti kliima ei ole rattasõiduks sugugi kehvem kui Soomes, Norras või Rootsis. Põhja-Skandinaavias on aga palju linnu, kus tehakse üle viiendiku igapäevastest sõitudest jalgrattaga – seda ka talvel.

Kui meid oleks rohkem

Linnas rattaga liikumine muutub seda mugavamaks ja ohutumaks, mida rohkem ka kaaskodanikud auto asemel rattaga kodust väljuvad. Kriitiline mass rattakasutajaid ei teki aga üleöö või ühe autovaba päevaga. Ka ei tähenda autovabam liiklemine absoluutselt autokasutusest loobumist. Märgatava keskkonna- ja rahalise kokkuhoiu annaks juba 10% autokasutuse vähendamine.

Ühiselt tegutsedes saaks tekitada CO2 ka 10 000 tonni võrra praegusest vähem. Näiteks nii, et 50 000 enamasti autoga üksi tööle sõitvat linnainimest kasutaks viie kuu jooksul (maist septembrini) oma autot keskmiselt 1000 kilomeetrit vähem. Sellist «autodieeti» saaks pidada kaugtöötamise, kõndimise, ühistranspordi ja rattaga sõitmise, autode ühiskasutuse ja tavapärasest lühemate autosõitude abil.

50 miljonit autokilomeetrit vähem hoiab kokku otseseid kulusid 150 miljonit krooni, millest osa kulub küll ühistranspordipiletitele ja ratta putitamisele. Tervise-, ummiku- ja keskkonnakulude ehk väliskulude vähenemist arvestades on lisaks ühiskondlik kokkuhoid 50–100 miljonit krooni.

Mõned näpunäited