Senini on 1993. aastal asutatud ja riigis ainulaadne Nigula metsloomade taastuskeskus püsinud selle perenaise Kaja Kübara ja tema kaastöötajate pealehakkamisel. Abivajajate hulk ulatub aastas üle poole tuhande, kirjutab Pärnu Postimees.Patsiendid saavad ravi perenaise aiamajast kohandatud ruumides, sooja ja pidevat hoolt vajavad loomabeebid elavad töötajate kodudes ja õlireostatud linde tuleb küürida-vannitada looduskaitseala keskuse saunas, sest see on praegu ainus vähegi sobiv paik. Hospidali mall Inglismaalt Nüüd on koitmas avaramad töö- ja abiandmise võimalused. Aga see, millal riikliku looduskaitsekeskuse (LKK) Pärnu-Viljandi regiooni keskusesse Nigulas metsloomade ja -lindude taastuskeskuse vundament valatakse, on esialgu lahtine. Hoone projekteerimisele paneb õla alla Põhja-Liivi piirinaabrite vahel kohalikku arengut toetav ning ühtlustatud kaitsekorraldust ja -seiret järgiv Wetlivonia kava, mis tugineb Euroopa Liidu Interreg IIIA programmile. «Projekteerimise tellimiseks oleme alustanud hinnapakkumiste võtmisega, siiani on laekunud kaks pakkumist,» märgib Wetlivonia projekti projektijuht Anneli Roosalu. «Kahjuks on Eestis kõik ehitusega seonduvad hinnad tõusnud ja tööde järjekorrad on väga pikad, seetõttu on raske öelda, mida võib kava raames täpselt taastuskeskuse osas korda saata.» Seire- ja teadustöö spetsialisti Kaja Kübara jutu järgi on metsloomade ja -lindude hospidali tarvis Eestist raske malli võtta, kuid hoone peab välimuselt sobima Vana-Järvel olevatega. «Sisu on selline, et seal peaksid olema mitmekesised võimalused, see tähendab peame vähese pinna hästi ära kasutama,» kirjeldab taastuskeskuse perenaine. «Ruumid peaksid olema suurendatavad või vähendatavad ja jälgimisruum eraldi, et patsientide kohtumisi inimestega vältida ja lasta neil omaette olla. Veelindudele on tarvis basseini.» Kuigi Nigula töötajatel on suured kogemused ja Kübar võiks siseruumide jaotuse paberile sirgeldada, on otsustatud projekteerimisel eeskuju võtta Suurbritannia kuningliku loomadevastase julmuse ennetamise ühingult. See on metsloomade pika taastuskogemusega organisatsioon, mis on kodumaal planeerinud ja ehitanud mitu hoonet ning mille kogemusele tuginedes saab vältida planeeringuvigu. «Maja ehitus ei olegi nii väga keeruline, aga sisustamine – et kõik, mida vajame, mahutaksime sinna ära, näiteks röntgeniaparaadi paigaldamisega tuleb arvestada,» lisab LKK Pärnu-Viljandi regiooni direktor Enn Vilbaste. «Eesmärk on mitte teha aedikuid, vaid saada esmase karantiini ja loomabeebide hoidmiseks hoone.» Karvased ja sulelised Kirurgilist abi vajavaid patsiente aitab piirkonna veterinaararst Laszlo Banyasz, nagu olud võimaldavad. Kui unelmate keskus valmis, tuleb sinna omaette operatsiooniruum. Kehvakestest tingimustest pole looduseinimesed ennast häirida lasknud. Helmekuus on taastuskeskuses põrkelennust toibumas hiireviu ja tiivavigastusest paranemas händkakk, kes teeb tasapisi lennutrenni. Erinevate harjumustega patsiente koguneb liigiti 150 ringis, nende hulgas hallvareseid, valgetoonekurgi, kaljukotkaid, kivinugiseid, emata karupoegi. «Kevadsuvel tavaliselt on mingi periood, et siin, taastuskeskuses, on kõik kohad patsiente täis ja neid ei ole enam kusagile panna,» tähendab perenaine. Patsientide toidusedel on individuaalne: üks tahab verist lihatükki, teine vajab leotatud saia. «Enamasti annab neid ostetava toiduga ära petta, aga teinekord on selliseid piparlinde, kes tahaksid looduslikku toitu, nii et nendega tuleb rohkem vaeva näha,» selgitab Kübar. Praktikud käepärast LKK liigikaitse peaspetsialist Ivar Ojaste lisab, et Nigula puhul on eesmärk diagnoosi määramiseks ja edasiseks raviks ning taastamiseks hädavajalike ruumide, vahendite ja aedikute rajamine. «Kõik see kokku peaks aitama viia taastuskeskuse pakutava teenuse märksa paremale tasemele, kui see on praegu,» täpsustab ta. Nigula metsloomade taastuskeskus on LKK oluline struktuuriüksus, mille tööshoidmine tuleneb looduskaitseseadusest. «Lindude-loomade tohterdamine ja tagasi loodusesse aitamine on oluline just haruldaste liikide juures, kelle arvukus on vähenemas või vähenenud kriitilise piirini ning liiki ähvardab väljasuremisoht,» täpsustab Ojaste, mainides samal ajal sellise tegevuse eetilist poolt. «Kuigi võib arvata, et tavaliste, eeskätt just omamaiste liikide ravimine ja nende tervise taastamine on mõttetu, aitab just see vastava ala inimesi eneseharimisel ja -täiendamisel ning pidevalt praktiseerida,» räägib Ojaste. Kuigi Ojaste arvates on kriitilisi olukordi haruldaste liikidega harva, tulevad need ootamatult ja on oluline, et kohe on võtta praktikuid. «Hoone ehitamisel on üks eesmärk veel: oleme tunnetanud, milleni võime luude lappimise ja tohterdamisega minna, aga pinna ja võimaluste lagi on ees,» ütleb regiooni direktor Vilbaste. |
