Liiklus
 |
Süütunnet on aastatega aina raskem endas kanda (36)
21.10.2006 08:04
Anniki Leppik/Pärnu Postimees
Saatuslik autoõnnetus, mis Terje (23) ja tema parima
sõbraga juhtus ning mille elas üle ainult tema, toimus juba viis aastat tagasi,
aga on naise mälus niisama selgelt talletunud, nagu oleks see olnud
eile.
|
| |
|
|
Hukkunutega liiklusõnnetused on muutunud igapäevaseks nähtuseks.
Foto: Alo Raun |
|
|
Siiani tunneb Terje, et tol saatuslikul õhtul
teistmoodi käitudes võinuks kõik olemata olla.
Terje õppis tollal alles
gümnaasiumi viimases klassis. Endast mõni aasta vanema Vladimiriga tutvusid nad
juba põhikooli ajal ja said kohe headeks sõpradeks.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | elmo
psühiaatriakliinikusse oleks see debiileit pidanud juba varem minema. vastik lugeda sihukest hüsteer...
margus
Inimesed võiksid rohkem näha lähedasi enda kõrval, pöörata neile tähelepanu, öelda, kui väga neist h...
|
|
“Ta oli fantastiline
inimene, rääkisime absoluutselt kõigest, mõistsime teineteist poolelt sõnalt.
Minu jaoks oli ta asendamatu inimene, kuid aastate jooksul ei juhtunud meie
vahel midagi intiimset, jäime lõpuni sõpradeks,” jutustas naine Pärnu
Postimehele.
Emotsiooniline provotseerija
Talveõhtul, mis Terjet siiani unenägudes kummitab ja vahel keset päeva
pisaraid valama paneb, olid nad noormehega sõbra sünnipäeval. Nagu sünnipäevadel
ikka, võeti napsu. Võttis temagi. Vladimir oli kaine autojuht.
“Mäletan
asju ainult osaliselt. Tean, et läksime tülli, aga mille pärast, ei tea. Mina
olin hästi keevalise iseloomuga, kui tülitsesin, siis emotsionaalselt. Tema oli
rahulik, ei öelnud kunagi ühtegi halba sõna vastu, mis ajas mind veel
vihasemaks,” meenutab Terje.
“Käisin siis mööda tube tal järel, karjusin
ta peale, sikutasin varukast, et ta midagigi ütleks, provotseerisin. Ühel hetkel
viskas tal ilmselt üle, ta läks koridori, võttis jaki ja hakkas minema. Küsisin,
kuhu ta läheb, ja tema salvas vastu, et see pole minu asi. See oli ainukene
kord, kui ta mu vastu häält tõstis.”
Kange tüdrukuna ei saanud Terje
lasta sõbral lihtsalt minema kõndida, joodud kokteilid olid ta veelgi
impulsiivsemaks muutnud ja ta tormas poisile järele. Lühikeste käistega pluusis
ja sokkide väel, hoolimata miinuskraadidest.
“Hüppasin viimasel hetkel
autosse, kui ta juba ära hakkas sõitma. Ta ütles täiesti rahulikult, et astu
välja. Mina keeldusin. Sõitsime linnast välja vaikides. Lõpuks küsis, miks ma
niimoodi käitun ja teiste ees skandaale korraldan, tal olevat minu karjumise
pärast häbi hakanud,” räägib Terje.
Sõber läks, tema jäi
Need sõnad kütsid naise uuesti üles ja ta hakkas valjuhäälselt
end õigustama. Tüli kasvas nii suureks, et ühel hetkel avastas Terje end sõbra
käe küljes rippumas. “Olin hüsteerikas, et ta mulle tähelepanu ei pööra,
hakkasin teda sikutama, tõukama, ise muudkui nuttes. Järgmisel hetkel aknast
välja vaadates nägin meie ees pimeduses kaht eredat tuld. Sellele järgnes pikk
mäluauk.”
Järgmisena meenub Terjele see, kuidas ta haiglas ärkas. Kõik
kohad valutasid, pea ja käed olid sidemetes, korralikult rääkida ei saanud.
Eredad tuled, mida ta pimedas nägi, kuulusid suurele veoautole, millega nende
Mercedes kokku põrkas. Terje sikutamise peale kaotas auto juhitavuse ja kaldus
vastassuunavööndisse otse suure kaubaveoki embusesse.
“Kõige kõvema
hoobi oli saanud Vladimiri-poolne külg, haiglasse viies oli ta ülikriitilises
seisukorras. Mina lendasin autost välja asfaldile,” teab Terje teiste juttude
põhjal rääkida. Koljuluumurru ja teiste vigastustega Terje võitles end tagasi
elule, Vladimir suri järgmise päeva õhtul haiglas.
“Nii kui ma teada
sain, mis juhtunud oli, tahtsin, et mind tema juurde viidaks. Tahtsin andeks
paluda oma käitumise pärast, kuid mulle vastati vaid, et praegu ei tohi ma
liikuda. Ei räägitud sõnagi sellest, kuidas temal on,” valguvad naise silmi
uuesti pisarad.
Tõe sai Terje teada alles kaks nädalat hiljem. “Tundsin,
et ma ei taha enam elada. Milline sõber niimoodi käituks nagu mina?” jätab ta
küsimuse õhku rippuma. Haiglast koju pääsenud, lasi ta end kohe viia sõbra
hauale.
Pärast õnnetust ei ole Terje nõustunud kohtuma Vladimiri
vanematega, sest ei suudaks neile otsa vaadata. Ta on käinud korduvalt
psühholoogide juures, veetnud nädalaid psühhiaatriakliinikus, söönud purkide
kaupa rahusteid, kuid mineviku varjud ei taha kaduda.
Aeg haavu
ei paranda
“Pärast õnnetust ei istunud ma kaks aastat kordagi
autosse, õudusunenägusid näen siiani. Kui kuulen mõnest õnnetusest, jookseb
südamest alati valujoon läbi ja filmides kellegi surma nähes nutan end magama.”
Vanast Terjest ei ole enam midagi järele jäänud. Ta pole enam kordagi
tõstnud kellegi peale häält, on muutunud tunduvalt vaoshoitumaks ja pelgab luua
uusi suhteid, sest lähedase inimese kaotust ta teist korda enam taluda ei
suudaks. Ta ei taha haiget saada ja ise kellelegi haiget teha.
“Inimesed
võiksid rohkem näha lähedasi enda kõrval, pöörata neile tähelepanu, öelda, kui
väga neist hoolivad. Kunagi ei või teada, millal neid enam pole, ja ütlemata
sõnad või tegemata teod jäävad alatiseks kummitama,” paneb Terje teistele
südamele.
Kuigi öeldakse, et aeg parandab haavad, ei usu Terje sellesse.
Viie aastaga pole tal kergemaks läinud, pigem on iga päevaga aina raskem sellise
koormaga elada.
|
|
|
|
|
|
|
Kaebusteraamat
Reklaam
|
