Pandakse nüüd kotiga masina sisse ja keedetakse seda keeva
vett läbi kohvijahu ümber valades mõni minut. Siis kallatakse tasside sisse ja
joodakse rõõsa koore ja suhkruga,» vahendab Järva Teataja.
Harilik sigur on Eestis hästi tuntud taim,
kuigi mitte sage. Ta on tulnukas, kes on valinud eluasemeks jäätmaa,
prahipaiga, teeserva või kuivema niidu ning seal hästi kodunenud. Looduslikes
taimekooslustes sigurit meil ei kohta.
Varem kasvatati sigurit ka kultuurtaimena, peamiselt Peipsi-äärsetes
vene külades, et selle juurest jahvatatud jahu kohvi hulka segada. Nii tuli
kohvijook odavam, kuigi kibe ja mõru.
Tänapäeval on siguri kasvatamine kultuurtaimena peaaegu
kadunud, looduses leidub teda endiselt. Siguri tunneb ära omapäraste
helesiniste õisikute järgi, milles on hulk keelõisi, kuid putkõisi polegi.
Õied, mis on hea meeallikas mesilastele, asuvad varrel olevate lehtede kaenlas
lühikestel raagudel.
Sigurit võib looduses õitsemas kohata sügiseni. Kui juhtute
tema püstist karedakarvalist vart vigastama, eritab taim valget piimmahla.
Kohvi juurde tagasi tulles: kui oakohv muudab jooja kiiresti
sõltlaseks, nii et pärast kohvitassi tühjendamist võib peagi saabuda väsimus,
uimasus, peavalu ja depressioon, millest päästab üksnes järgmine tass kohvi,
siis sigurikohviga seda muret pole.
Toimetas Teelemari Loonet, Postimees.ee |
