|
Kolmapäeva lõunal võtab Viitna kõrts meid vastu rahuliku ja meeldiva
õhkkonnaga. Palavast suvepäevast hoolimata on tegemist õdusa
toitlustusasutusega, kirjutab Virumaa Teataja.
Vaid trassil vuhisevate autode taustamüra võiks väliterrassil olemata olla.
Minu einekaaslaseks on elektriinseneri ametit pidav Aarto Virtanen Soomest
Lappeenrannast.
Vapralt seisev vanake
Tänapäeva reklaamidest üleküllastatud restoranide ja ööklubide kõrval jääb
Viitna kõrts silma just oma vanaldase ja lihtsa ehitusega.
Paljude välisturistide jaoks on aga viitade puudumine peamiseks põhjuseks,
miks sellest meeldivast restoranist vuhinal mööda sõidetakse.
Ka minu kaaslase Aarto Virtaneni sõnul on ta mitmeid kordi kõrtsist möödunud,
sinna kunagi sisse astumata. Tema arvates ei olevat väline ilme just
paljulubav.
Minugi viimasest Viitna kõrtsi külastusest on mitu aastat möödas. Kõrtsi
sisse astudes üllatab külastajat aga meeldiv sisustus. Vanad palkseinad, mugavad
pingid ja vanamoodsad puitlauad.
Tekib tunne, et oled eelmise sajandi algusesse sattunud. Vaid kõlaritest
kostev tuttav muusika veenab külastajat, et tegemist on ikka praeguse
aastatuhandega.
Teenindajate riietus on samuti olustikuga kooskõlas, pikad punased seelikud
ja valged särgid loovad vanaaegse sisustusega vastava meeleolu.
Miljööd ja mugavust hinnates jääb ka mu kaaslane väga rahule.
Ta selgitab, et enamik Soomes asuvaid restorane on uutes ning euroremonditud
hoonetes. Vana ja tõelist leiab vaid mõnes muuseumis asuvast
toitlustuskohast.
Selline ehe palkidest ehitis oli tema jaoks vägagi eksootiline.
Siiski arvas kolme väikese lapse isa Aarto, et sellises restoranis võiks olla
lastele mõeldud pisike mängunurk.
Kaotades vaid ühe lauakoha, saaks mängunurgaks vajaliku platsi. Nii oleks
väiksemate lastega reisivatel ja kõrtsi külastavatel vanematel võimalus
rahulikult süüa ja samal ajal laste tegemisi jälgida.
Praegu tundub kõrts siiski olevat vaid keskealistele ja vanematele.
Lehitsedes menüüd, võime nentida, et toitude valik on vägagi rikkalik.
Roogade tellimisest nende valmimiseni kulus üllatavalt vähe aega.
Eineks valisime murulaugu-toorjuustuga täidetud kanafilee pähklikastmes ning
metsiku riisi ja lehtbiifsteegi apelsinivõiga, friikartulid ja külma kastme.
Jookidest ahvatles põhjanaabrit Saku kuld ja mina võtsin prae kõrvale
multivitamiinimahla.
Suured isuäratavad portsud
Esimese üllatusena tabas meid serveeritud portsu suurus. Toitu on taldrikul
selline kogus, mis paneb imestama isegi palju reisinud kaaseinestaja.
Tema sõnul on enamasti nii Eestis kui ka mujal Euroopas pakutavad portsud
tavaliselt palju väiksemad.
Kanafileega jääb põhjanaaber väga rahule. Eriti isuäratavaks peab ta salatiks
lisatud värskeid porgandilõike, mis on hästi maitsvad.
Ka mina ei saa oma toidukoguse ja maitse üle kurta, siiski tooksin miinusena
välja pisut kuivad friikartulid.
Meile magusroaks tellitud jäätisevalik vahvlikorvis ning pirni-pähklikook
vanilli ja maasikamoosiga on samuti värsked ja väga isuäratavad.
Võrdluseks nendib mu einekaaslane, et Pärnus einestades sai sama hinna eest
vaid jäätisepallid.
Kõhu saime testitud toitudest täis ning tundus, et liigagi.
Lahkusime kõrtsist hea tuju ja positiivsete emotsioonidega. Viisakas
teenindus pani veel i-le täpi.
Viitnalt ära tulles oli Virtanen enam kui kindel, et järgmine kord sealt
kandist läbi sõites teeb ta Viitna kõrtsis kogu perega peatuse.
|
