Seepeale annan lubaduse, et kui ma tagasi tulen, tean sellest maast enamat
kui vaid seda, et seal leiab hea palgaga tööd ja on võimalik mekkida Guinnessi
õlut ning et iirlased saavad uhkustada Eurovisiooni mitmekordse võiduga,
kirjutab Sakala.
Kohapeal selgub, et Eurovisioon on tõepoolest omamoodi sild Eesti ja Iirimaa
vahel: seda lauluvõistlust tähtsaks pidavatele iirlastele on teadmise
niisugusest riigist nagu Eesti kätte laulnud Tanel Padar ja Dave Benton. Eks
omamoodi esindustööd tee ka seal peamiselt põllumajaduses tööd leidnud
eestlased, keda on ligikaudu kaks tuhat.
Ahhaa-momendid ei lasknud ennast siiski kaua oodata. Esiteks: ära tuleb
unustada kõik, mida sa oled liikluses ellujäämiseks õppinud! Esmapilgul vaadates
tundub, et autod sõidavad juhita ja vastassuunavööndis ning kollased kirjad
manitsevad kõnniteele astujat paremale vaatama. Siis aga meenub: muidugi,
Iirimaal on ju parempoolne liiklus!
Ringi sõites tasub käepärast hoida sularaha, sest mõningad maanteed on
maksulised ning edasipääs tuleb lunastada 2-3 euro eest.
Iirimaaga lähemalt tutvuma minek on omamoodi tivoli tuur: kõrgete kaljude
vahel väänlevad üle mõistuse kitsad teed, mis võtavad pööraseid kurve, ent
lubatud kiirus on 100 kilomeetrit tunnis. Niisugust tempot ei arenda õnneks
keegi, sest uljaspäid kutsuvad iga paari meetri takka korrale hoiatusmärgid.
Rohelistes toonides lapitekk
Nii kaugele, kui silm ulatub, paistab Iirimaa justkui eri karva rohelistest
tükkidest kokku traageldatud tekk. Lummava ja rikkaliku looduse tõttu
kutsutaksegi seda Smaragdisaareks.
Golfi hoovuse lähedus hoiab Iirimaa kliima pehmena ning see lubab taimedel
lopsakaks sirguda ja rohket õiteilu pakkuda. Teeääri palistavad
rododendronisalud ja fuksiapõõsad, mäekülgedele joonib violetseid triipe
kanarbik.
Iluaia omanikele on Iirimaa tõeline paradiis: kastmismuret pole ja taimed
kasvavad korralikult. Kauneimad külalistele avatud iluaiad on Connemaras asuva
Kylmore’i kloostri juures ja Powers-courti lossi naabruses.
Matkasellid ei tohiks Iirimaal unustada kaasa pakkida vihmamantlit ja
kummikuid, sest seal sajab tihti ja palju. Ent sama äkki, kui vihmavaling tuleb,
see ka kaob ja silmapiiril kumerdub vikerkaar.
Säärane ilmastik valmistab peale turistide meelehärmi mägedes elavatele
härjapõlvlastele: legendi järgi peidavad nood vikerkaare otsa oma kullapoti ning
taevasse rulluv värviriba näitab varanduse kohe inimestele kätte.
Müütide ja legendide poolest on Iirimaa äärmiselt rikas ning nende
järjepidevuse eest kannab kohalik rahvas hoolt. Neid jutustatakse põlvest põlve
ja raiutakse raamatuisse.
Elizabethile külla
Iirimaa jaguneb Iiri Vabariigiks ja Ühendatud Kuningriigi ülemvõimule
alluvaks Põhja-Iirimaaks. Kuigi tegemist on eri riikidega, ei pea ühest teise
jõudmiseks ületama piiri ega andma ametnikule oma dokumenti kontrollida.
Inglismaale saabumisest annab märku taskutelefoni potsatanud sõnum «Tere
tulemast Ühendatud Kuningriiki!». Siiski on siin mõndagi teistmoodi.
Seiklejale olulisim erinevus on see, et edaspidi tuleb eurode asemel
arveldada naeltes ja pennides. Seitset erisugust viienaelast kõrvuti nähes ei
maksa heituda, et olete heausklikult vastu võtnud valeraha. Nimelt on
Põhja-Iirimaal seitse ametlikku panka, kel kõigil on luba trükkida oma naelasid.
Reisi lõpul tuleks Iiri naeltest vabaneda, sest Eesti pankurid neid kroonideks
vahetada ei taha.
Teiseks on kõik teeviidad edaspidi üksnes inglise keeles, samal ajal kui
lõuna pool antakse infot ka gaeli keeles. Gaeli keel on muuseas alates
käesolevast aastast Euroopa Liidu ametlik keel.
Kolmas erinevus on mõõdustikus: põhjas on kasutusel miilid. Ning muidugi on
mõlemal riigil oma pealinn: Põhja-Iirimaal Belfast ja Iiri Vabariigil
Dublin.
Dublini keskaegne hiilgus ja modernsus
Rõõmus, värviline ja lilleline — nii saab Dublinit kirjeldada kõigest kolme
sõnaga. Tema visiitkaardid on aga nikerdatud koputitega vikerkaarevärvides uksed
ja lilleamplid.
Linn jätab väljapeetud ja stiilipuhta üldmulje: tänapäevased büroohooned
sobituvad kenasti vanade väärikate majade naabrusesse. Kesklinnas jalutades
märkab igal sammul mõnd skulptuuri või kirikut.
Dublini katedraalid on suursugused. XI sajandist pärineva Kristuse kiriku
katedraali nimetatakse pühamast pühaks kohaks, kus pole ruumi kurjusele ega
halbadele mõtetele. Sellele lisab tõendust seik, et renoveerimise ajal leiti
orelitorudest muumiaks moondunud hiir ning kass, kes valis loomakese murdmise
asemel näljasurma.
Kristuse kiriku katedraali lähedal paikneb uuem ja suurem, Iiri
rahvuspühakule Patrickule pühendatud katedraal. Seal tegutses aastaid dekaanina
Jonathan Swift, kelle sulest on ilmunud kuulus teos «Gulliveri reisid».
> Loe edasi |
