|
«Ma ei kujuta ette seda päeva, mil ma ei tule enam Karulasse laste juurde,»
ütles Karula kodu raske ja sügava puudega laste hooldaja eile hommikul
ametijuubeli puhul õnnitlusi ja lilli vastu võttes, kirjutab Sakala.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Mari
Väga tubli inimene
|
|
«Tatjana Kuusk on väga positiivne inimene,» lausus Viljandi lasteabi- ja
sotsiaalkeskuse Karula osakonna juhataja Mai Tuuksam. Maakonnaarst Henn Sepp
andis aga väärt töötegijale maavalitsuse tänukirja ning avaldas kiitust selle
eest, et naine on aastakümneid teinud väikse tasu eest rasket tööd.
«Mulle on nad ikka lapsed,» sõnas Tatjana Kuusk ning lisas: «See töö, mida
olen aastakümneid teinud, on just minu jaoks loodud.»
Ühe õhtupooliku raske üllatus
Tatjana Kuusk ei unusta kunagi seda päeva, mil paarkümmend raske või sügava
vaimu- või liitpuudega nelja-viieaastast last ühekorraga Imastust Karulasse
toodi ning omal jalal liikuvad ja arenemisvõimelised lapsed Karulast sinna vastu
viidi. Miks sellist vangerdust vaja oli, ei suuda korralduse täitjad tänapäevani
mõista.
Uued hoolealused vajasid igakülgset abi, aga sellest hoolimata suutsid nad
juba esimesel õhtul tekitada tubli kaose, haarates kõik korraga aknalauale
pandud toitu ja püüeldes kahele trepile, mis olid sealsamas kõrval.
Esimene õhtu ja järgmine hommik olid ikka väga rasked, kuid see raskus on
hooldajal ammugi ununenud. Tatjana Kuuse mäletamist mööda polegi olnud olukordi,
mis oleksid olnud ületamatult keerulised.
«Lastena nad tulid ja lasteks nad ka jäävad,» ütles Tatjana Kuusk.
Aastakümnetega on nemad hooldajale ja hooldaja nendele südame ligi jõudnud.
Kui õnnitlemise tunnil üks täiskasvanud lastest, Ants, ülemeelikuks läks ega
tahtnud teiste sõna kuulata, piisas Tatjana Kuuse soovist, et too kuuletuks.
«Ema sõna ikka arvestatakse,» kommenteerisid teised.
Sellessamas ruumis mängis või istus tema 13 last. Praegu on neist kõige vanem
37 ja noorim 18 aastat vana. Nende hulgas on paar kõndijat ja paar rääkijat.
Kõnelda saab ka see kaheksateistkümnene tütarlaps, kes täna-homme päriskodunt
Karula kodu seinte vahele jõuab. Liikumatuid on seitse.
Uus kodu
Jaanuarikuust peale elavad Karula kodu hoolealused viies uhiuues madalas
majas. See, milles Tatjana Kuuse lapsed elavad, kannab kolmandat numbrit.
«Tunnen end uues majas väga hästi,» nentis hooldaja. Põhjus on erilaadne:
kolmas on ehitatud just samasse paika, kus ta viiekümnendail aastail koos emaga
elas. Tollasest kahekorruselisest majast polnud uute ehitamise ajaks midagi
järel.
Töö algaastate tingimusi ei hakanud hooldaja praegustega võrdlemagi. Nimetas
ainult seda, kuidas nad oma hoolealuseid reele panid ja hobusega polikliinikusse
ülevaatusele sõidutasid. Nii mõnigi viljandlane oli selliste laste nägemisest
šokis olnud. Ustel puudusid lukud, polnud ka ukse sidumiseks nööri: seestpoolt
aitas lapsi toas pidada vana nailonsukk ja väljastpoolt luud.
ARVAMUS
Pille Vaiksaar, lasteabikeskuse juhataja
Tatjana Kuusk on nagu loodud sellise töö peale. Alati ta naeratab ega virise
kunagi. Väga kahju oleks, kui ta otsustaks ühel päeval koduseks jääda: ta on
meie hoolealustele väga tähtis inimene. |
