|
Kogu talve tubades- saalides dineesid ja brunch’e pidanud prantslased
tervitavad rõõmuga võimalust minna vaba õhu kätte, kirjutab Urmas Väljaots
Postimehe lisaväljaandes Vaata Kööki. Piknik Seine’i jõe kallastel, vaatega
tuledes sädelevale Eiffeli tornile, on kindlasti üks romantilisemaid asju, mida
Pariisis ette võtta annab. Kui meil on pikniku korraldamise üheks eeltingimuseks
loodus ja rohelus, siis Pariisi-suguses kivilinnas võib sellele vaadata läbi
sõrmede.
Loomulikult leidub ses suurlinnas ka rohkelt parke, kus rohelust on
piisavalt, kuid pariislaste seas on üheks menukamaks piknikukohaks hoopis läbi
linna voolava Seine’i jõe kaldad. Puid seal suurt pole, nagu ka muruplatse või
rohelisi välju. Pealegi ei lubata Pariisis igal rohelisel maalapil oma
piknikukorvi laiali laotada.
Paljudes avalikes parkides kehtivad karmid murul viibimise piirangud. Mõnes
kohas jälle polegi haljastuseks muruplatsid ja põõsad, selle asemel laiuvad
peene kruusaga väljakud, kuhu puud on piinliku täpsusega ühele joonele istutatud
– näiteks Luxembourg’i ja Tuileries’i aed. Rohelisem ning metsikum, n-ö inglise
stiilis park, on näiteks Buttes Chaumont, kus rahvas rõõmuga end rohelisel
rullib.
Linnapikniku pidamisel mängib olulist rolli ka aeg. Suur osa avalikest
parkidest suletakse külastajatele ööseks. Nii saabki seal end hästi tunda vaid
päevasel ajal, õhtuti peab pikniku pidamiseks valima teise koha. Sestap ongi
õhtuste õuesöömaaegade lemmikkohaks Seine’i jõe kivised kaldapealsed, täitudes
hämaruse saabudes arvukate nooremapoolsete piknikuseltskondadega. Laiali
laotatud piknikulinu ja heatujulisi grupikesi võib kohata Seine’i mõlemal
kaldal, kuid lemmikpaikadeks on Kunstide sild (le Pont des Arts) Louvre’i kõrval
ja Ile de la Cité saare Pont Neufi poolne haljasala.
Sealt on õhtusel ajal pea võimatu läbi pääseda, nii tihedalt on need inimesi
täis pikitud. Läbisegi on end istuma sättinud nii kohalike kui välismaalaste
lõbusad seltskonnad, kelle hulgas võib näha ka kitarrimängijaid ja teisi
tänavamoosekante. Kaasinimesi häirivat kunstlikku makimuusikat kaasa ei tassita.
Turiste jõge pidi vedavate laevade möödudes lehvitatakse neile rõõmsalt ja
poseeritakse kümnete fotoaparaatidega varustatud jaapanlastele, kes loodavad
pildile jäädvustada seda tõelist Pariisi...
Loomulikult avaneb neist piknikupaikadest suurepärane vaade Eiffeli tornile,
mis lööb õhtuti igal täistunnil tuledes särama. Aasta olulisim piknik peetakse
14. juulil Bastille’ langemise päeval, mis on prantslastele olulisim rahvuspüha.
Siis lastakse Eiffeli torni juurest taeva poole võimas ilutulestik, mida on
kõige parem jälgida Marsi väljaku muruplatsidelt. Seal peab parimate
positsioonide nimel juba pärastlõunal valmis olema, et vaatemänguks enesele koht
kindlustada.
On heaks tavaks, et iga piknikul osaleja panustab õhtu kordaminekusse
omapoolse söögi- ja joogipoolisega. Üks toob juustu, teine puuvilju, kolmas
singiviile ja lihalõike, neljas küpsetab quiche’i, viies saabub karastavate
jookidega, kuuendal on kaasas dessert, näiteks šokolaadikook. Lihtsaim piknik
peetakse kartulikrõpsude ja muude snäkkidega. Kunagi ei puudu piknikult vein.
Ning veinipudeli avamine võtmete või muu sellise improviseeritud avajaga oleks
prantslaste silmis barbaarne ning seda tehakse haruharva. Alati leiab ju
kusagilt punnivinna. Kui pole endal, saab selle laenata
kõrvalseltskonnalt. |
