Tervis

Seni vaid geenide ja valgusünteesiaparaadi vaheliseks infokandjaks peetud RNA-l on organismis kanda sootuks tähtsam, võib-olla koguni määrav roll.

RNA ehk ribonukleiinhappe üks ülesandeid on osalemine pärilikkusinformatsiooni realiseerimises. See info on kirjas DNAs ehk geenides. RNA kopeerib õigel hetkel DNA-lt vajaliku infokatke ja toimetab selle raku valgusünteesiaparaati ehk ribosoomi, kus saabunud juhendmaterjalide alusel valmistatakse uus valk.

VIIMASED KOMMENTAARID Ain Siin leiab  originaali: http://ww  w.economist.com/opinio  n/displaystory.cfm?sto  ry_id=9339752 Ain Alo v6iks siiski  mainida, kust tema  jutt parineb. Tegemist  lyhendatud  t6lkematerjaliga  n@dalataguses... Teised kommentaarid

Seni arvasid teadlased, et RNAks kodeeritakse vaid aktiivsed DNA-lõigud ehk need, mida rakk tõepoolest kasutab valkude tootmiseks.

Kuid eelmisel nädalal publitseeritud töö uurimisprojektilt Encyclopaedia of DNA Elements (ENCODE) näitab, et RNAks kodeeritakse ka suur osa nn rämps-DNA infost, mis valkude sünteesis vähimalgi määral ei osale. Rämps-DNA info põhjal kodeeritud RNA aga mängib rakus olulist ja mitmepalgelist rolli kuni «pärisgeenide» avaldumise reguleerimiseni välja.

ENCODE analüüsis detailselt küll vaid üht protsenti inimese genoomist, kuid püüdis seejuures välja selgitada iga DNA-kirje funktsiooni valitud genoomiosas. Töö käigus selguski, et RNAks kodeeritakse peaaegu kogu DNAs leiduv informatsioon, mitte ainult see väike osa, mida kasutatakse valkude sünteesiks.

Kuid mida teeb see RNA, mis ei kanna valkude sünteesimise õpetusi? Osa neist RNA-molekulidest, nn mikro-RNA kontrollib tervelt kolmandiku valke kodeerivate geenide avaldumist või mitteavaldumist.

Mõni RNA on suuteline välja lülitama terveid kromosoome korraga (näiteks naistel lülitatakse sel moel välja üks X-kromosoom). Üksainuke mikro-RNA võib korraga reguleerida sadade geenide põhjal sünteesitavate valkude taset rakus.

Seega võib just «rämps-DNAst» johtuv RNA seletada, miks erineval arengutasemel organismide geenide arv on üsna sarnane. Näiteks ussikesel nimega Caenorhabditis elegans on umbes 20 000 geeni, inimesel aga 30 000.

Inimese ja ussikese suure erinevuse tegelikud põhjused ei pruugigi seisneda geenide erinevuses, vaid geene reguleeriva mikro-DNA oluliselt suuremas mahus inimesel.