Lisaks tähtpäevadele käivad kunstnikepaari sõbrad end tihti niisama Kaagvere külas Hino talus laadimas. Oletatavasti eelmise sajandi algul ehitatud talukompleks lihtsalt meelitab kapitalismi orje natukeseks ajaks enda rüppe – siin saab aidas või lakas magada, puskarijoomise nukataguses oma mõtteid mõelda ning palavuse eest sügavasse tiiki hüpata. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | poolsada
ilma kärata mõtteid korrastada? ei usu!
M
Edu, rõõmu, Päikest! Ilosat Leedopäivä!
|
|
Aeg käib Hinol hoopis teistmoodi kui Tartus või Tallinnas. Mõttetut rabelemist ei ole. Oma kodu on kunstnikud võimalikult mugavaks kujundanud. Ateljee, kus fotograaf Toomas vana plaatkaameraga pilte teha klõpsib ning Epp akrüülvärvidega puidule maausulisi motiive ja valvureid maalib, ehitasid nad otse vana talumaja külge. Kolmest küljest on töökoht palistatud akenderiviga – ateljee mõte ongi maksimaalselt ära kasutada päevavalgust. Eriti valge on seal talvel, kui lumehanged väljas valgust peegeldavad. Ateljee sisustus võtab silmad kirjuks, sest siia on Toomas kogunud suure hulga oma juba pildistatud objektidest pluss need, mida ta pole veel pildistada jõudnud. Seinal ripuvad üksteise kõrval Postimehe kunagised tinalaod, udmurdi performance’i-kunstniku Juri Lobanovi kingitud viisud, paar leivalabidat, aknalaudadel lebavad kellad, höövlid, terve galerii eri alkoholianumaid jm. Ühele lauale on Toomas kokku kogunud puurid. «Ega siis selliseid asju ju ära ei viska, kui ta on ära pildistatud,» selgitab fotograaf. «Neid ju kogu aeg tõstab ja kombineerib ümber. Just vaatasin, et peaks puuridest ühe natüürmordi tegema.» Sellele kollaa˛ile sekundeerib Epp oma puuslik-maalide, pintslite ja molbertitega. Kunst ei piirdu aga ainult ateljeega – loomingulist lähenemist on näha iga viimase kui nurga taga. Epul ja Toomasel on lihtsalt suurepärane anne paigutada aja jooksul elamisse kogunenud või siis sealtsamast Hino talu maadelt leitud asjad nii, et need mõjuvad põhjalikult läbi mõeldud kunstiteostena. Näiteks on abihoonest lagedale tulnud hangu- ja labidaotsad, hobuserauad ja vikatipoolikud naeltega puukuuri, aida ja maja tuulekoja seintele löödud. Aida kõrval oleva kuuri seinal ripub aga Toomase vanaema jalgratas – 1936. aastal 60 000 sendi eest ostetud. «Tegelikult on ta täitsa korras, sel ajal tehti ikka tugevaid asju,» kiidab Toomas. Elumaja seinal jääb silma kõveriku puutoki otsa torgatud labidas. Perenaine Epp selgitab, et seda kasutatakse maausuliste traditsioonilisel maa sees lamba küpsetamise üritusel süte august väljatõstmiseks. Nii maja kui ka aita valvavad samuti maausus tuntud puidust valvurid või puuslikud – kõik Epu maalitud nägudega. Puidule hakkaski Tartu Kõrgemas Kunstikoolis maali eriala lõpetanud Epp maalima siis, kui nad Toomasega seitsme aasta eest Kaagverre maja ostsid ning vanu mööblijuppe oli kahju niisama ära visata. «Mõtlesin, et niikuinii maalin ma ju laulu- ja pärimusteemat, miks siis mitte teha seda vanale mööblile,» räägib Epp. «On täiesti võimalik, et need riiulijupid mäletavad laule, mida ma maalin.» Vana talukompleksi elumaja oli õnneks hästi hoitud ning suurt midagi peale sanitaarremondi kunstnikepaar seal tegema ei pidanud. Välja tuli vahetada vaid mädanema läinud köögipõrand ning endisest verandast ehitasid Toomas ja Epp vanemale tütrele Liinale omaette toa. Nii Liina toas kui ka köögis on põrandaküte. «Hoiame põrandaid talvel kogu aeg pisut leigena, et oleks hea jalaga peale astuda ja jalanõusid kuivatada,» kõneleb Toomas. Ruumiga pole laiutada – pere kolm nooremat tütart elavad kõik ühes toas, nagu vanasti. Suveks aga kolivad tüdrukud aita magama, jälle nagu vanasti. Ühtegi uut mööblieset Epp ja Toomas oma tallu ostnud ei ole. Kõik on kas kohapealt leitud, mahajäetud elamistest toodud või ise ehitatud. Ja igal asjal on oma lugu. Näiteks meenutab Epp kirglikult, millist tohutut vaeva nad nägid, et ühe mahajäetud maja juurest vanaaegset riidekappi traktoriga oma koju lohistada või ˇiguli katusel vana kirstu sõidutada. Palju mööblit on Toomas ise suurtest massiivsetest laudadest või siit-sealt leitud lauajuppidest meisterdanud – näiteks kirjutuslauad, suure abieluvoodi ning riiulid. Köögi tööpind aga on tehtud hoopis vanast jahukirstust. Kodus küpsetatud leiba toob Epp naaberkülast, tomatid-kurgid-kartulid ostetakse oma külast. Tööd teeb kunstnikepaar enamasti koduateljees. Ainult paar korda nädalas kihutab Toomas jalgrattaga Tartu Kõrgemasse Kunstikooli noori fotograafe õpetama. |
