Kui enamik gümnaasiumilõpetajaid tähistab koolilõppu mitme tuhande krooniste hilpude ja ilusalongi arvetega, siis osa neist väljendavad oma kriitikat tarbimishulluse vastu ning võtavad lõputunnistuse vastu paljajalu ja lillepärjaga ehitult.
Ilmselt tahab iga lõpetaja end ilusate asjadega justkui premeerida raske eksamiperioodi läbimise eest, kuid keskhariduse omandamiseni on jõudnud ju enamik inimesi, nii et mingi üleinimlik saavutus see pole. Hoopis tähtsam on koolilõpp seetõttu, et see tähistab vastutustundliku täiskasvanu elu algust.
Jutust «10 000 siia, 6000 sinna» ei kuma läbi just suurim vastutustunne. Ja nii suhtutakse mitte isegi enda, vaid oma vanemate rahasse. Kas mõni priiskaja on mõelnud, et raha kulutamiseks peab raha kõigepealt teenima ja et ehk on vanemad raha laste kapriiside täitmiseks koguni laenanud?
Kõlab triviaalselt, aga raha ja asjad õnnelikuks ei tee. Enamikule jääb selle vabastava tõiga avastamine algavasse täiskasvanuikka.
