|
Gallup
Otsing
Tarbija24.ee
|
|
Reis
 |
Nädal vaalade, hüljeste ja jäämägedega Gröönimaal
22.04.2007 20:37
Mart Reimann
Eestis on viimastel aastatel hoogsalt populaarsust võitnud süsta- ehk kajakimatkad merel. On vist ikka nii, et mingit ala harrastades tekib varem või hiljem huvi selle juurte vastu. Kuigi kajakki, mis inuiti keeles tähendab jahimeeste paati, kasutati jahipidamiseks kogu Arktikas, peetakse just gröönlasi kõige suuremateks kajakisõidu meistriteks. Seega on paljud tõsised süstamatkahuvilised kogu maailmas ette võtnud nii-öelda palverännaku Gröönimaale.
Sihtkoht kogenud ränduritele
Gröönimaa nimi käib sageli läbi seiklus- ja matkaajakirjadest. Kuid arvamus, et sellel karmide oludega saarel peamiselt uljad seiklejad ringi käivad, on petlik. Noori seljakotiga matkajaid kohtab sel kaugel saarel haruharva. Gröönimaale minek on kulukas, kuid sageli nõuab veel rohkem väljaminekuid liikumine saarel, kuna vahemaad on tohutud.
Suurema osa turistidest moodustavad need, kellel selleks kõige rohkem aega, nimelt pensionärid. Nii reisijuhid kui reisifirmad rõhutavad – Gröönimaa on sihtkoht kogenud rändajale. Kuigi tegemist on kajaki kodumaaga, ei ole pensionäriturismi domineerimise tõttu süstamatkamise teenus Gröönimaal just väga laialt levinud.
Enamik matkaajakirjades kajastatust on otsast lõpuni Euroopa või Ameerika matkajate endi korraldatud. Lõpuks leidsin Gröönimaa kõige populaarsemas reisipiirkonnas, Disko lahe ääres Ilulissatis ühe reisikorraldaja, kelleks oli Silverio, itaallane, kes juba 30 aastat Gröönimaal elanud.
Minu reisiootused said igas mõttes ületatud juba esimestel päevadel: ükski foto ega film ei suuda edasi anda pooltki jäämägede võimsusest ja suursugususest. Vaalade välja hingatav veepilv on palju suurem ja efektsem kui ma ette kujutasin. Filmidest meelde jäänud koerte kilamine on kogu aeg fooniks ja lämmatab tavaliselt tüüpilised linnahelid. Ilulissat on linn, kus elab 4500 inimest ja 6000 koera!
Raske algus
Tavaliselt olen ma oma kaugetel rännakutel kogenud, kui hea on olla eestlane, sest enamik inimesi pole varem kunagi ühtegi eestlast kohanud, seega ei panda sind kohe mingi stereotüübi põhjal paika.
See-eest saad ise eestlaste stereotüüpi tekitada. Gröönimaal nii ei läinud: paar nädalat enne minu saabumist päästeti helikopteriga üht Ilulissati linna taha eksinud eestlast ja tõenäoliselt oli see selle piirkonna suurim uudis kohe mõneks ajaks.
Absoluutselt igaüks, kellele ma ütlesin, et olen Eestist, hakkas sellest rääkima! Eriti kahtlustavaks läks pilk veel siis, kui ma ütlesin, et tahan nädalaks üksi 200 km pikkusele süstamatkale minna. Võisin ma ju olla järgmine, kes maksumaksja raha kulutama hakkab. Kuna Estland ja Island kõlavad taani keeles suhteliselt sarnaselt, siis mõned ei olnud kindlad, kumma riigi matkaja eksis, mõnel korral hakati meenutama, et keegi Baltikumist eksis.
See tähendab, et mõnikord õnnestus mul süü lätlaste või islandlaste kaela veeretada, aga esimest korda elus tundsin, et ma ei kiirusta oma päritolu avalikustamisega.
Ettevalmistused matkaks
Silverio süstabaas asub 60 km kaugusel Ilulissatist, Agluktogi saarel mahajäetud Ataa külas, kuhu Silverio on rajanud Smilla puhkekeskuse. Nimelt toimusid siin läheduses filmi «Preili Smilla lumetaju» võtted. Kuigi olin eelnevalt põhjalikult uurinud Silverio matkavarustuse kohta ja ta oli korduvalt kinnitanud, et tal on kõik olemas, selgus kohale jõudes, et nii mõndagi jättis soovida. Kõige rohkem kulus aega korraliku telgi leidmiseks, ja varustuse kokkusaamiseks kulus pool päeva. Lõpuks sain teele asuda.
Kõige enam hoiatussõnu loetakse turistidele seoses jäämägedega: neist lahti murduvad kamakad võivad põhjustada kuni kümne meetri kõrgusi «minitsunamisid» isegi rannikul, mis on koguni telkivaid turiste minema uhtunud. Nii mõtlesin minagi matka alustades suuremalt jaolt jäämägedele, iga ragina ja mürina korral keerasin kohe süstanina jäämäe suunas, et jääkamaka kukkumise tagajärjel tekkinud lainega paremini toime tulla.
Peagi sain aru, et kamakad, mis suure mürinaga jäämäest lahti murduvad, on tegelikult palju väiksemad, kui mürinast oletada võib, ja kuna fjordid on hästi sügavad, siis tekib ohtlik laine alles vahetult kalda ääres. Esimese matkapäeva lõpuks jõuan Eqipi liustiku äärde. Öö liustiku ääres oli nagu magamine lahinguväljal või karjääris, kuna jää liikumisega kaasnevad lõhkamisega sarnanevad helid.
Ründavad jäämäed
Kolmandal päeval suundusin fjordidest välja Disko lahele. Seni on jäämäed ikka üsna ohutud olnud, sest nad on seisnud ühe koha peal paigal. Disko lahe piirkonnas on tõusu ja mõõna vahe kaks meetrit. Ikerasaki fjord, kus ma olin kolm päeva aerutanud, on suhteliselt lai ja avar, kuid väljapääs fjordist suhteliselt kitsas.
Uurisin enne minekut natuke ka tõusude-mõõnade kohta, lootes, et äkki saan fjordist välja allavoolu. Selle peale öeldi, et ära näe vaeva: nagunii ei ole sa õigel ajal õiges kohas. Lõpuks triivivaid jäämägesid trotsides ja vastuvoolu ma fjordist välja pressisingi…
Eriti kõhedaks võttis siis, kui paarikümne meetri kaugusel üks jäämägi teisele täie hooga selga sõitis. Käis selline mürin, mis kogu kere päris korralikult läbi raputas.
Muretu telkimise maa
Neljandal päeval võtsin suuna Saqqaqi külale Disko lahe kaldal. Kui fjordis olid lained vaid paarikümnesentimeetrised, siis lahel küündisid need meetrini. Tuule suunda oli suhteliselt lihtne ette ennustada, sest see puhub enamasti jääkilbi poolt. Jäin Saqqaqi küla kõrvale laagrisse.
Telkida on Gröönimaal muretu, kuna siin ei ole kunagi olnud eramaad ja telkida võib kõikjal.
Ka käib gröönlaste tavade hulka see, et teiste tegemistesse pole kena oma nina toppida, mis tähendas, et isegi uudistavaid lapsi polnud näha.
Küll astus ligi üks Taani vanapaar ning kui nad mu süsta nägid, hüüatas vanaproua ahastavalt: «Kas su ema teab seda?» Kätte oli jõudnud matka kuues päeva ja kogesin omal nahal, kui muutlikud võivad olla jääolud.
Fjordides esineb palju triivivaid väikseid jääkamakaid ja selline jääsupp võib kiiresti oma asukohta muuta. Kui ma kaks päeva tagasi olin kulutanud selle fjordilõigu läbimiseks tunni, siis nüüd läbisin sama lõiku neli korda kauem.
Masendavaks tegi olukorra see, et üle 12 tunni oli sadanud vihma ja sooja oli kõigest kaks kraadi. Lõpuks laagrisse jäädes ei jõudnud ma oma visadust telgi komplekteerimisel ära tänada, kuna kõik teised telgid Silverio kollektsioonis ei oleks kokku 24 tundi kestnud vihmasajule vastu pidanud.
Seitsmenda päeva hommik oli endiselt vihmasajune, kuid lõunaks tuli päike välja ja sooja oli koguni 15 kraadi. Pärast eelmise päeva ponnistusi oli tunne nagu tõelises paradiisis.
Kuid kümmekond kilomeetrit enne oma 200 km pikkuse süstamatka lõppu sain retke suurima elamuse: aerutasin vaikses ja idüllilises fjordis, kui äkki kuulsin selja taga häält, mis vere tarretama pani. Heli, mis tekib, kui vaal välja hingab. Kõigest 20 meetri kaugusel nägin vaala seljauime...
Tõenäoliselt oli tegemist heeringvaalaga, kes sinivaala järel suuruselt teine imetaja. Kohalikud gröönlased olid varem mulle kinnitanud, et vaalad ei ole rünnanud kajakki isegi siis, kui neile on jahti peetud.
Kuid ikkagi oli väga kõhe tunne. Kogu retke vältel polnud nad mulle nii lähedale sattunud. Enamasti märkab vaala kaugele paistva veepilve järgi, mis tekib õhu väljahingamisel. Vaal hingas, tuli kuus korda väikeste vahedega pinnale hingama, tehes ringi ümber minu, jäi selline mulje, nagu ta eputaks ja tahaks näidata, kui kõrgele ta vett pursata suudab.
Mõne tunni pärast jõudsin tagasi Ataasse, kus emalikult rõõmustav Emma mu duši alla saatis ja värsket kalasuppi pakkus.
Läheksin esimesel võimalusel Gröönimaale tagasi, ja miks ka mitte mõned teised süstamatkahuvilised.
|
| | | Tarbija24 avalehe uudised |
|
|
|
|
Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees |
Newsweek saadab turistid Pärnu asemel Parmusse (25)
Maailma suurimaid uudisteajakirju Newsweek prognoosib kliimamuutustele pühendatud erinumbris, et Läänemere-äärsetest aladest kujuneb Lõuna-Euroopa järjest kõrgemale küündivate suvetemperatuuride tõttu uus populaarne kuurortide piirkond, ent saadab ekslikult tulevased turistid Pärnu asemel otsima olematut linna nimega Parmu.
> Artikli juurde | Kommenteeri
|
|
|
|
|
Foto: Baltcott |
Kodu ja suvila võib panna suveks raha teenima (15)
Kolm aastat tagasi tulid Rootsi eraisikud Eesti turule julge ja siinmail
ebatavalise äriplaaniga, pakkudes eestlastele võimalust panna oma maja, suvila
või korter suvepuhkuste tipp-perioodiks raha teenima. Esialgu kõhklusi ja isegi
teatava umbusuga vastu võetud ettepanek on aga ajapikku inimestele meeldima
hakanud ning kuna huvi kogu Baltikumi regiooni, sh Eesti vastu on jätkuvalt
tõusuteel, ei ole ka klientidest puudus.
> Artikli juurde | Kommenteeri
|
|
|
|
|
Foto: Andrus Hiiepuu |
Jõeriik Aafrikas – Gambia
«Teie eelnevalt tehtud viisa siin piiripunktis ei kehti ja te peate uue ostma!» – selline oli meie esimene kokkupuude kohalikega Senegali-Gambia piiril. Seisime jahmunult madala laega onnis, valged silmad meie poole välkumas, ja olime hetkeks keeletud.
> Artikli juurde |
|
|
|
|
Foto: Karl Eelmaa |
Euroopa ja Aasia kohtumine
Tõsiasi on see, et umbes 4000 krooniga saab end suvisel ajal mõnusasti nädalaks mõnes Türgi kuurordis «lahti pakkida». Sihtkohaks näiteks Antalia, Kemer, Alanya või Marmaris. Kui all inclusive toidust ja alkoholist nädalaga villand ja olete võimelised Türgi külalislahkust veel nädala taluma, on soovitav sõita Istanbuli.
> Artikli juurde |
|
|
|
|
Foto: Marin Hoffmann |
Seljakotirännakud on kõrgem kunst (15)
Targad mehed on öelnud, et leida oma tee – see ongi tee õnneni. Ma leian nende jutust kosutust ning soovi otsida seda Oma Teed, läbi tuule ja vihma ning võimalike loikude, millesse astudes enese kaelani mülkast leiad. Filosoofiliselt on tunduvalt raskem viia ennast tasandile, kus lased lahti tsivilisatsiooni kätteõpitud ja mugavaks muudetud tavadest.
> Artikli juurde | Kommenteeri
|
|
|
|
|
Foto: Mart Reimann |
Nädal vaalade, hüljeste ja jäämägedega Gröönimaal
Eestis on viimastel aastatel hoogsalt populaarsust võitnud süsta- ehk kajakimatkad merel. On vist ikka nii, et mingit ala harrastades tekib varem või hiljem huvi selle juurte vastu. Kuigi kajakki, mis inuiti keeles tähendab jahimeeste paati, kasutati jahipidamiseks kogu Arktikas, peetakse just gröönlasi kõige suuremateks kajakisõidu meistriteks. Seega on paljud tõsised süstamatkahuvilised kogu maailmas ette võtnud nii-öelda palverännaku Gröönimaale.
> Artikli juurde | Kommenteeri
|
|
|
Kaebusteraamat
Reklaam
|
|
