Reis

Pärast 12-tunnist sõitu luksuslikus punase sisustuse ja saatjaga bussis (Kemer-Istanbul, hind umbes 400 krooni) avan silmad. Ooo! Istanbul, mõtlesin, nähes tihedat majadehulka. Jälgisin läbi bussiakna umbes tunnikese lakkamatut betoonivoolu ja minarette ning siis teatas suunaviit:  «Istanbul 150 km»… vaat sulle lugu!

Lõpuks kohale jõudnuna panime esimese hooga kotid maha pea 200 aasta vanusesse Pera Palace’i hotelli fuajees. Peagi selgus, et tegu on Istanbuli ühe (kuri)kuulsama lukshotelliga, kus 20ndail aastail pesitses nii mõnigi rahvusvahelise tuntusega spioon. Lisaks on siin ööd veetnud Ernest Hemingway, ja türklasete isal Atatürgilgi oli siin oma ruum, kus lõõgastuda. Ah jaa, kõrvaltoas viibis mõnda aega tagasi latiino-jumal Enrique Iglesias, ning ei tasu unustada, et just selles nelja meetri kõrguste lagedega hoones kirjutas Agatha Christie oma legendaarse «Midnight Expressi».

Kui soovite selles luksuslikus antiigi- ja spioonihõngulises võõrastemajas ööd veeta, pange valmis 180 eurot. Järgmisel ööl sattusime vähe tagasihoidlikumasse, stagnaaegse sisustusega hotelli. Kahese toa hind igati paslik, 400 krooni, mis kohaliku asjatundja hinnangul oli üle makstud. Konditsioneer puudus ja unele lisas värvikust laest pähe pudenev krohv. Aga magada sai ja hoone asus peatänaval.

Elu keeb ööl ja päeval

Just neilt tänavailt kulgevad nädalavahetusel läbi miljonid Istanbuli asukad, kes töörütmile rake (kohalik aniisinaps), vesipiibu ja Efesi õllega vaheldust toovad. Just nimelt miljonid, kuna jaurajaid, kes laupäevaõdangul lugematutes baarides ja klubides endale tegevust otsivad, on just nii palju.

Vaatamata sellele, et Türgi on islamimaa, saab alkoholi osta vabalt ja igalt poolt. Hinnad nagu Tallinna kesklinnas: olenevalt kohast saab õlle kätte 30–80 krooniga. Baarides ja klubides sissepääsutasu ei ole, vähemalt meie ei märganud. Kasulik on liikuda mõne kohaliku teejuhiga, muidu võite sattuda õnnetult ja rahatult lõppevasse seiklusse.

Katkematu pidutsev inimvool voolab kuue-seitsmeni hommikul, mil kohalikud ärimehed linnatänavad oma valdusse haaravad. Ja ärimehi on siin kindlasti rohkemgi kui pidutsejaid. Eraäriks sobib kõik võimatu ja võimalik, mida aga müüa annab: saiakesed, toored õunad, tuutudesse pakitud pähklid, maiustused, päikeseprillid, juukseklambrid, hõbesõrmused, riisiga täidetud rannakarbid jne jne.

Huvitavamate persoonide hulka kuuluvad mehed, kelle käevarrel ripub umbes paarkümmend erinevat mobiiltelefonilaadijat, ja dokumendi-spetsialistid, kes su isiklikust või varastatud dokustaadist vorbivad originaalist mitu korda väiksema koopia ja soovi korral selle ka osavalt võtmehoidjasse paigutavad. Tasub tähele panna tüüpe, kes taburetil istudes pakuvad linnatänavail inimestele võimalust end kaaluda nagu ennemuiste Jaltas ja Odessaski. Tuld Türgi poole, kaalujälgijad!

Idamaised imed

Ka poepidamine on Istanbulis omapärane. Ühte toodet pakkuvad kaupmehed rivistavad end üksteise järel ühele-kahele tänavale või siis terves kvartalis, oleneb toote nõudlusest. Näiteks silmasime kilomeetrite pikkust rodu poodnikke, kes kõik müütasid segisteid, torusid ja muid sanitaarseadmete juppe.

Lisaks sellele asub siin maailmakuulus Grand Bazaar oma väike-basaaridega, mis on originaali koopiad ja mis asetsevad umbes Tallinna vanalinna suurusel maa-alal.  Ja selle ees veel suurem Egiptuse turg, kus müüakse ainult vürtse.

Turult saab osta loomulikult kõike. Koopiaid ja originaale. Kõiki nii linnapildis kui läänelikes muusikavideotes nähtud brände ja stiile. Gucci päikeseprillid ja Lacoste särgi saab tingimise tagajärjel omandada umbes saja krooniga.

Kui see ei kõlba, on linnas veel mõned huvitavad kohad, mis müüvad huumorihinnaga tõelist originaalkaupa. Kuna Türgis asub jõuline kogus Euroopa tekstiilitööstusest, leiavad praakpartiid oma koha spetsiaalsetel lettidel. Sildid on küll ära lõigatud, aga kaup iseenesest sama, mis H&M’is või Espiritis. Üks riideühik maksab 50–75 krooni, tingida ei saa!

Grand Bazaarist paar kvartalit edasi laiub Istanbuli tõeline maailmaimede keskus – Sultan Ahmeti väljak. Näiteks võite sealt leida Hagia Sofia kiriku, millel on maailma kõige suurem toestuseta kuppel. Omal ajal, kuni Otomanid sellest kahe minareti lisamisega mošee ehitasid, oli see maailma suurim õigeusu pühakoda. Et asi oleks võrdne nii ristirahvale kui musulmanidele, seati hoones Atatürgi ajal sisse muuseum, mida saab külastada 150-kroonise piletiga.

Vaatamist väärib ka Konstantinoopoli-aegne maa-alune veehoidla, kus senini meeter vett ja rohkelt kalugi sees elab.

Avastage õige Türgi

Kui suudate endale manada türklase näo ja kõneleda ka vastavas keeles, saab maa alla sukelduda 30 krooni eest, kui ikkagi piletimüüjat ära ei peta (nagu juhtus meiega) tuleb ohverdada 150 krooni. Tagatipuks tasub kindlasti läbi astuda kuulsast Helesinisest mošeest, mis on maailma üks suurimaid ja kindlasti ka ilusamaid. Sissepääs on tasuta, kuid palveaegadel uskmatuid majja ei lasta. Sussid tuleb panna kilekotti, naistel olgu õlad ja pea kaetud ning ega meestelgi ole ilus maika väel mošeesse askeldama minna.

Kui piirduda Türgis kuurordipaketiga ja veeta nädal hotelli basseini ääres tasuta õlut juues, jääb kunagisest Otomani impeeriumist vägagi hale mulje. Eksootikat illustreerib vene keel ning türklaste maast-kultuurist saab ilmselt sama palju aimu kui ameeriklane Euroopast pärast Las Vegase kasiinos «Veneetsia» käimist.