Oi-oi-oi, ehmusid lapsed tagaistmel. Sellest tõusust me küll üles ei saa, pelgasid nad.
Raske oli nende kõhklusi mitte jagada. Mööda mäekülge üles roniv hele jutike, mis tegelikkuses oli kitsas ja kivine kruusatee, näis kerkivat nii järsu nurga all, et isegi maasturi nelirattaveost tundus üles jõudmiseks nappivat. Aga sinna mäeseljandikule, Murphy seaküürule, pidime me jõudma, maksku mis maksab.
Olime Ameerika Metsikus Läänes – Kanjonimaa rahvuspargi kõige adrenaliinirohkemal maasturirajal seigelnud juba niigi terve päeva. Seaküüru harjal ootas meid telkimiskoht.
White Rim Road ehk Valge Rinnatise tee kulgeb 116 kilomeetrit ümber punasest liivakivist hiigelkõrgendiku, mida nimetatakse Taevasaareks. Too on miljonite aastate jooksul moodustanud kolmnurga, kus Roheline jõgi ühineb Colorado jõega. Nood voolavad Valge Rinnatise teelt 300–400 meetrit allpool laias kanjonis. Seega, piltlikult öeldes, on heleda liivakivi kihil vonklev Valge Rinnatise tee just nagu vaheaste rohekassinise veega kanjonisügavike ja kärtspunase Taevasaare vahel. Teeks võib seda džiibi- ja mägirattarada nii mitmeski kohas vaid tingimisi pidada. Esmalt, et üldse Valge Rinnatise teele pääseda, tuleb laskuda Taevasaarelt kaljuseina serval siksakitades 4–5 km allamäge. Rattajälgedes luuravad teravad kivirandid, valmis tugevama põrutuse korral rehvi puruks lööma.
Abi pole kuskilt loota
Varem Valge Rinnatise tee kauneid fotosid vaadates oli mulle jäänud mulje, et väited, nagu oleks selle läbimine džiipidele keskmise raskusastmega katsumus, on mõeldud ärahellitatud ameeriklastele, kes pole eales asfaldilt kruusateele sattunud. Ent eksisin.
Ehkki tolmustel lõikudel üle siledate rohtkattega lagendike võis arendada kohati kiirust 40–50 km/h, polnud seesugust pidu tavaliselt kauaks. Peagi järgnesid kohad, kus tempo tuli auto säästmiseks langetada aeglasemaks kui jalakäijal. Hullem veel: sugugi haruldased polnud kohad, kui pereliikmed tuli autost välja kupatada, et nad aitaks juhiseid jagades üle suurte kivide ja läbi hiiglaslike aukude laveerida. Sest kui masin peaks katki minema või kinni jääma, pole abi kusagilt loota.
Valge Rinnatise tee on üksildasemaid teid Metsikus Läänes. Eriti suvel, mil rohkem kui 40 soojakraadi seiklejaid ekstra eemale peletavad – päikesvarju pole kuhugi minna ja joogivesi, rääkimata muust moonast, tuleb kaasa vedada. Pärast seitset tundi looduslikult võrratut, kuid füüsiliselt kurnavat sõitu võttis tõus Murphy seaküürule südame alt külmaks. Poolel tõusul hakkas üks tagaratas suurest ponnistusest nii pööraselt ringi käima, et kummi kärsahais tungis isegi salongi. Viimane tõusunukk üle suurte lahtiste kivide väänas auto telgi nii tugevalt, et laste sõnul polnud nad nii käändus ratastega masinat varem eales näinud.
Roomates mäkke
Öösel telgis lamades – kümnete kilomeetrite kaugusel ei ühtki teist hingelist – oli võimatu uinuda. Peas haamerdas hirm, kuidas küll tee lõpuni sõita, sest ees ootas veelgi raskem lõik. Selle nimigi kõlab kurjakuulutavalt: Hardscrabble Hill ehk Raskesti Ülesroomatav mägi.
Hommikune teekond tolle mäeni kulges eelmise päeva kogemuste varal juba palju kergemini. Liiati jõudis meile järele mägiratturite seltskond, kes lisas usku ja lootust, et päris hätta me küllap jääda ei saa. Aga nagu kuulsime kolossaalse maasturiga vastu sõitnud üksikult habemikult, polnud tema vana kanjonihundina Hardscrabble Hilli eales nii viletsas seisus näinud. Ent ta lohutas, et kui seal kinni jääme, tuleb ta pärastlõunal tagasi ja aitab meid välja.
Ühe asja jättis ta mainimata. Vilets oli mäe see külg, kust tema üles oli roomanud, mitte see, kust meie vastassuunas liikudes, mootor üürgamas, üles ronisime.
Arvestades, et läbi paksu aukliku liivakihi teisest küljest alla laskudes tekkis oht, et meie auto jääb kinni, tuleb tõesti imetledes au anda, kuidas vana kanjonihunt sealt oma maasturiga üles suutis roomata.
Valge Rinnatise tee lõppu jõudes tabas hinge ühtviisi kergendus, et see läbi sai – tervelt ja eluga –, ning igatsus: millal saab veel midagi nõnda adrenaliinirohket proovida?
Kanjonimaa rahvuspark
- Asub USAs Utah’ osariigi edelaosas Colorado ja Rohelise jõe ühinemiskohas.
- Park koosneb kolmest piirkonnast: Taevasaar (Island in the Sky), Nõelateravikud (Needles) ja Labürint (Maze).
- Piirkonnad on üksteisega otseselt ühendamata, sest metsiku looduse tõttu on teedevõrk hõre.
- Iga piirkonna külastamiseks kulub 2–3 päeva, eriti sobiv on park matkajaile, mägirattureile ja maasturiga seiklejaile.
- Pargis leidub ainult telkimiskohti, lähim linn Moab jääb ligi tunnipikkuse autosõidu kaugusele.
* Artikkel ilmus Postimehe lisaväljaandes ReisiExtra
