«Teie eelnevalt tehtud viisa siin piiripunktis ei kehti ja te peate uue ostma!» – selline oli meie esimene kokkupuude kohalikega Senegali-Gambia piiril. Seisime jahmunult madala laega onnis, valged silmad meie poole välkumas, ja olime hetkeks keeletud.
Õnneks tabasime üsna ruttu, et meie teele oli sattunud üks paljudest kohalikest korruptiivsetest ametnikest, ja säilitasime stoilise rahu. See toimis, ja õige pea oli meil piiriületustempel passis. Piiriületus Senegalist Gambia suunas tähendas aga veel ka praamisõitu ja veidi enam kui tunniga olime imeilusal Atlandi ookeani rannal.
Väiksem kui Eesti
Gambia on pisike Aafrika riigike, vaid umbes neljandik Eesti territooriumist, olles tervikuna ümbritsetud Senegalist. Elanikke on aga pisut enamgi kui Eestis – ligi 1,6 miljonit.
Esimeste eurooplastena randusid Gambias Portugali meresõitjad 15. sajandi keskpaigas ning sellest alates on riik olnud erinevate vallutajate käe all, kuni 1965. aastal sai Gambiast iseseisev riik. Erinevalt naaberriikidest on Aafrika väikseimal riigil õnnestunud tänini säilitada poliitiline stabiilsus ja demokraatia.
Pikantse vahemärkusena olgu öeldud, ei puudunud palju, et Gambiast oleks 16. sajandi teises pooles saanud Kuramaa hertsogiriigi valdus. Nimelt kuulus aastatel 1651–58 Kuramaa hertsogile Jacob Kettlerile väike asustamata saar Gambia jõesuudme lähedal, kuid tema ainuvõim saarel ei jäänud püsima, sest peagi võtsid õigused saarel üle hollandlased. On avaldatud ka arvamust, et nn Kuramaa Gambiasse võis sattuda meremeestena ka eestlasi, kuid tõendeid selle kohta pole.
Jõgi – elu tuiksoon
Inglased koloniseerisid Gambia eesmärgiga see hiljem mõne muu «maalapi» vastu vahetada. Paraku see aga ei õnnestunud ja nii oli ka inglaste huvi selle maa vastu tagasihoidlik olnud, sest põhitähelepanu oli koondunud India ja Ida-Aafrika koloniseerimisele.
Inglaste mõju pole aga eriti tunda: alustades kas või sellest, et riigis ei ole vasakpoolne liiklus, nagu Inglise kolooniatele tavapärane, ning riigikeeleks olev inglise keel hakkab prantsuse keele survele üha enam alla andma. Elatustasemelt on Gambia üks vaesemaid riike Aafrikas.
Riigi tuiksooneks on Gambia jõgi, mis on ka põhiline transporditee, jõe servas on viljakad riisikasvatusalad. Riik kulgebki 320 kilomeetrit piki Gambia jõe kaldaid, teisele kaldale saab praamiga aga vaid kaheksast kohast.
Legend räägib, et kui inglased 19. sajandi alguses Gambia alad koloniseerisid, sõitis sõjalaev mööda jõge ning tulistas kahuritest mõlemale poole jõge. Sinna, kuhu kuulid kukkusid, piir sõna otseses mõttes maha joonistati. Kaardile vaadates tundub, et mõnes kohas on ka joonlaua abi kasutatud. Kahurikuulid on langenud laias laastus 20 kilomeetri ulatuses mõlemast kaldast ning riigi kõige laiem osa on vaid 48 kilomeetrit.
Doktor Dolittle’i jälgedes
Vaevalt leidub kedagi, kes poleks kuulnud dr Dolittle’ist – tõelisest ja targast arstist, kes armastas kõiki loomi ja oskas nende keelt. Nende lugude kirjutamiseks sai kirjanik Hugh Lofting inspiratsiooni aga just Gambiast.
Kui üldse kuskil, siis just paaripäevasel jõeretkel saab näha neid troopilisi linde ja loomi. Maismaad mööda sõites on nad kahjuks juba inimestele jalgu jäänud ja siit neid enam otsida ei maksa.
Gambia jõe kaldaid pidi kulgeb kaks maanteed – üks põhjas ja teine lõunas. Meie suundusime Gambiaga tutvuma lõuna maanteed pidi, mis on ülikehv – suutsime edasi liikuda maksimaalselt kiirusega 25–30 kilomeetrit tunnis. Auklikud teed raputavad, kolistavad ja tolmavad mis kole. Aga see-eest on doosiks sada protsenti Aafrikat!
Lõputu punane savi-liiva tee kulgeb läbi savihüttidest külakeste. Teeääred täis savinõusid kandvaid kirevates hõlstides neegrinaisi, lapsed riidetükiga seljas rippumas. Kõik pidevas kulgemises. Eriti romantiliseks muutub see vaatepilt päikeseloojangul, mil punaka lateriiditolmu seest joonistuvad välja kaugusse ulatuvad külakesed.
Poolele teele jäi imearmas rahvuspark Tendaba, mille kunagi rajas Rootsi päritolu meremees. Loodus on seal lummav, madaltihe savann vaheldub kõrgtiheda troopilise metsaga.
Elu kulgeb omasoodu
Haridustase on riigis väga madal. Et seda veidigi tõsta, on
Gambia valitsus lähtunud sellisest ideest: kui peres on naisel haridus, on
sellega loodud eeldused ka lastele hariduse saamiseks. Riigi kõikides koolides
on tütarlastele kooliharidus tasuta, poistel tuleb selle eest aga maksta.
Silma jäi usin mobiiltelefonide kasutamine – seda igal ajal, igas kohas ja igas asendis. Paljudel helkisid tulukesed küljes ja helinate variatsioonid panid kohalikud lausa tantsima. Telefonihelin ise on aga Gambias võrdne püha hetkega. Kui kellelgi heliseb telefon, siis koosolek katkestatakse ning jätkatakse pärast kõne lõppu.
Kuna helistamiseks raha napib, siis suheldakse palju SMSidega. Mingeid arveid keegi sulle loomulikult ei saada, riigis kehtib vaid ettemaksukaartide süsteem – enne maksad ja siis räägid.
Raha osas ei saa usaldada kahjuks kedagi, sest homme võib raha enam mitte olla. Kui kellelgi su perekonnast või tuttavatest on mingil hetkel raha vaja, siis ei loe arved ega muu, vaid kogu raha antakse pikemalt mõtlemata abivajajale kohe ära.
Sama põhimõte kehtib ka ajast kinnipidamisel: võib küll üritada alustada koosolekuga kell 9, kuid kui osalejatel on kodus tegemist, jõuavad nad kohale ikka alles kahe-kolme tunni jooksul. Aja kohta on Gambia valgetel ka oma väljend – GMT ehk Gambian Maybe Time. Ükskõik, mis aja sa kokku lepid, niikuinii see ei kehti.
Hinnad
Õlu: 25 kr
Kohalik kiirsöök tänaval: 25 kr
Kolmekäiguline lõuna restoranis: 200 kr
Taldrik hakitud värskeid puuvilju rannas: 45 kr
Klaas värsket apelsinimahla rannas: 15 kr
Maskid, tekstiilid: 200–300 kr
Bush taxi (kohalik): 5 kr
Takso (turistile, kuni 10 km): 50 kr
Rannatooli rent: 15 kr
Hotellituba: 400–800 kr
Erinevad poolepäevased ekskursioonid turismifirmadelt: 700 kr
